VILJANDISSE UPITATAKSE õhusilda, see tähendab kaht hoonet siduvat ühenduskäiku. Eelistan ja soovitan tarvitada terminit «õhusild», mis kätkeb endas galeriidele olemuslikku lootust ja bravuuri. Samas on õhusildadele iseloomulik, et neid nimetatakse kümnel moel. Näiteks sakslased eelistavad kohmaka die Bautenverbindungs-Brücke (eesti keeles majadevaheline sild) asemel anglitsisme nagu skywalk (taevakäik), skybridge (taevasild) ja skyway (taevatee).
Angloameerika arhitektuurikirjutust troonib veelgi suurem terminoloogiline paljusus, mis viitab õhusildade kurioossele positsioonile nii teoreetikute kui tavakodanike silmis. Hoolimata sellest, et neid leidub peaaegu igas linnas, ei pöörata neile enamasti tähelepanu.
Viimase paarikümne aasta jooksul on õhusildade ehitamine hoogustunud kõikjal maailmas. Läänes on olnud teerajajaks Põhja-Ameerika linnad (Calgary, Minneapolis, Saint Paul), Kagu-Aasias ei kujuta metropole ilma õhusildadeta enam ettegi. Hongkongi sajad õhusillad ühendavad kogu südalinna hoonestust, mis tähendab, et on võimalik liigelda kümneid kilomeetreid tänavale astumata. Eri tasandite liited on kujunenud infrastruktuuri lahutamatuks osaks ning õhusillad kui täieõiguslikud tänavad on koos tunnelitega ka kaartidele märgitud.
Õhusildade lähiajalugu on kahetine. Ühelt poolt on see XX sajandi alguse avangardistide varasalve kuuluv utoopia. Ulmelisi mitmetasandilisi urbanistlikke visioone ühes lendavate autode ja pilve piiril asuvate «horisontaalsete pilvelõhkujatega» kohtame näiteks Fritz Langi filmides.
Oma sügavaimas tähenduses on õhusillad seega lootuse ja parema tuleviku sümbolid. Põhimõtteliselt on võimalik ette kujutada linnasid, kus kõik hooned – ja inimesed – on omavahel solidaarselt lõimitud.
Kas meie suudaksime nii elada? Kas üldse tahaksime?
Teisalt on tänapäevaste õhusildade leviku taga lihtsad pragmaatilised põhjused. See tähendab, et ehitamise tingib terendav majanduslik kasu.
VAATAME AJALOOS tagasi.
1970. aastatel põhjustas Ameerika Ühendriikide ja Kanada linnade suburbaniseerumine linnakeskuste jahmatava stagneerumise. Eeslinnade juurde püstitati maailma esimesed ostukeskused, mis tõmbasid veelgi enam inimesi keskusest eemale. Uut tüüpi kaubamajad matkisid olemuselt ajaloolisi linnakeskusi. Fundamentaalne erinevus seisnes selles, et ostukeskuse tänavail valitses igavene suvi. Tuisuses Torontos või Montrealis oli äärelinna elanikel mugavam teha oma ostud ühekorraga soojas ja turvalises keskkonnas.
Omavalitsustel tuli alustada võitlust südalinna ellujäämise nimel, kusjuures põhiliseks relvaks valiti ostukeskuste trump – soojad koridorid. Selleks et jalakäijatel ei tuleks tuulistel uulitsatel uidata, tõsteti nad õhku ja ehitati katuski pea kohale. Üsna pea ühendati õhusillaga kümned kontorihooned, kauplused ja parkimismajad.
Õhusildadel on paratamatu kalduvus hargneda nagu vähk ja see tõmbab elu tänaval koomale. Ühendriikide kontekstist kõneldes tuleb silmas pidada, et sealne ühiskond on üdini autostunud ning mitmel pool on linnaplaneerimise praktiliseks aluseks plekkruunadega liikumise hõlbustamine.
Lülitudes ümber Viljandile, teen eelneva põhjal kolm järeldust.
Esiteks: Centrumi õhusilla ideega saab välja tulla vaid autos mõtteid mõlgutav inimene.
Teiseks tooksin välja võrdpildi. Centrumi arendaja vaatab Uku keskuse (jälle see keskus!) poole ja mõtleb kadedusega: «Neil seal on kõik ostutänavad ühe katuse all, meil siin aga iganenud õuetänav jalus.» Ei jää muud üle kui tõsta ostutänav vana (mitte Uue!) uulitsa kohale.
Leian, et tarbimise tsentraliseerimises läheb kaotsi keskuse kui sellise kvaliteet. Toon näite Tallinnast: Viru keskuse õhusild Estonia puiestee kohal on linnaruumi rängalt halvanud. Õhusilla ümbruses, eriti Laikmaa tänava lõigul, kus tänavatasand on keskuse koormava massi all iseäranis kössi vajunud, kohtab rohkem eluheidikuid kui kusagil mujal pealinna südames. Privilegeeritud ostlejad uhkeldavad igihaljas õhusillas, samal ajal kui põlastatud kontingent redutab silla all nagu George Orwelli kujutatud Pariisi ja Londoni heidikud.
Mis ajast ja miks kujundame oma linnasid seestpoolt väljapoole ehk välistavalt?
Kolmandaks. Lugesin Sakalast, kuidas teotahtelised viljandlased püüavad ettevõtjale selgitada, et õhusild sellesse paika ei passi. Sõnavõtmine on sümpaatne ja tähtis, ent kardan, et hiliskapitalistlikus Eestis ei ole tervel mõistusel linnaehituslikes küsimustes sõnaõigust. Raha otsustab. Viljandi-suuruses linnas, kus maksuraha on omavalitsuse eelarve seisukohalt ülioluline, seda enam. Las nad parem ehitavad selle viadukti, muidu lähevad oma kapitaliga veel ära.
Kui ainult see sild oleks rohkem väärt kui õhk. Ennevanasti oli nii, et kel oli raha, see tajus ka oma kohustust väärtuste loojana (kõneka arhitektuuri rahastamine, kunsti ja hariduse toetamine, kohaliku kogukonnaelu edendamine...).
MA EI TAHA VÄITA, et Centrumi omanik ajab oma asja kurja pärast. Ilmselt elame praegu maailmas, kus eliit tajub ostu- ja vabaajakeskuste ehitamist tõsimeeli kui üllast ja head kingitust oma inimestele. Sellises kujutluses esineb ka õhku täis puhutud sild (paralleel mõne aasta taguse spekulatiivse majandusmulliga pole kohatu) prestiižse triumfikaarena, mis kõneleb Viljandisse sisenejatele kohalike elanike vaprusest ja kapitalistlikest töövõitudest.