Mõisaaegses tuulikus on ilus elu

Karksi vallas Morna külas kõrgub künka otsas taastatud tuulik just nagu pühakoda. Ümbruskonna väljad, järv ja naabri veinitalu on sealt nagu peo peal.

«Kevadel, mil õitsevad mu sajad ploomi- ja pirnipuud ning tuhanded õunapuud, avaneb võrratu vaade,» ütleb tuuliku peremees, 60-aastane Andres Mets.

Andres Metsa lapsepõlv möödus kunagises Morna mõisas, ent täiskasvanuna läks ta laia ilma õnne otsima. Vana tuuleveskit ümbritseva 11 hektari suuruse kinnistu peale oli omal ajal hammast ihunud tema isa, aga toonane omanik Maria Suster ei tahtnud seda talle loovutada, lubas selle müüa hoopis tema pojale.

«Ehkki ma ise noorena selle vastu huvi ei tundnud, ostis isa selle minu nimele ning valdused, kuhu kuulusid ühtlasi vanad õunaaiad, jäid seisma,» meenutab Mets.

Tosin aastat tagasi tuli tal kihk kodukanti naasta ja oma valdustes tegutsema asuda. Kõigepealt laskis ta kaevata järve ja ehitada selle kaldale suure palksauna. Samal ajal asus ta künkal veskit taastama. See oli väga kehvas seisus, õigemini olid sellest järel vaid sisselangenud varemed, millel kasvasid puud. Püsti oli veel üks võlv.

Suurtükitule orientiir

Esialgu ei teadnud Mets, mida selle kõigega peale hakata. «Kopamehed ütlesid, et lükkame kivid järve tammile, aga mul ei olnud selleks südant – need kivid on ju ajalugu, meie enda rahvas on need kunagi käsitsi paika seadnud,» kõneleb ta.

Nii otsustaski Mets veski päästa ja teha selle korda, nii hästi, kui suudab.

Andres Mets arvab, et veski võib pärineda XIX sajandi keskpaigast, ning talle meeldib uskuda legendi, mille järgi lammutasid selle esimese ilmasõja ajal taganevad venelased, et sakslastele ei jääks suurtükitule juhtimiseks orientiiri. «Kivid heideti ülalt alla veski sisemusse, just seetõttu olidki nad nii hästi sisemise osa külge kinni pakitud,» oletab ta.

Veski taastamisel olid põhilised materjalid kivid ja palgid. Kive peab Andres Mets üldse kõige ilusamaks ehitusmaterjaliks. «Kivid on Eestimaa rikkus. Kui need on otsas, siis tuleb vaesus,» ütleb ta naljaga pooleks.

Mets püüdis veskit ehitada lihtsalt ja ratsionaalselt, luksust ja hiilgust taga ajamata. Seda, kuidas võimsatest palkidest vahelagesid teha ja nendega kogu ehitust toestada, nuputas ta tublisti, aga viimaks sai kõik paika. Müüri ladus ta üles kahelt poolt, selle paksus on poolteist meetrit. Keskele jäänud tühimiku täitis ta põllukividega. Lisaks sai vahele hulgaliselt betoonisegu.

«Nüüd on see veski nagu tsiviilkaitseobjekt. Kui tahta lammutada, siis lihtne see ei ole,» lausub peremees uhkusega.

Veski sobib turistidele

Veskis on kolm korrust. Alumisele jääb avar ringikujuline peosaal, teisel on kuus tuba rõdude, tualettide ja vannitubadega ning kolmas on lihtne katusekamber. Teise korruse tubadest ja rõdudelt avanevad imelised vaated ning seintelt leiab Andres Metsa naise maalitud pilte, sealhulgas kauneid akte.

«Nüüdseks olen veski saanud enam-vähem valmis. Olen teinud rohkem, kui oleksin eales uskunud,» nendib mees.

Andres Mets märgib, et mõistagi on ta kasutanud abijõudu, aga kui kõik kokku arvutada, siis pool ehitusel tehtust on tema enda kätetöö. Abiks on käinud ka lapsed.

Ehkki veski on pealtnäha valmis, kavatseb peremees igal aastal midagi juurde teha. Tänavu näiteks ehitas ta baarinurga.

Mets on märganud, et veski sobib suurepäraselt ürituste tarbeks. Seal on korraldatud klassiõhtuid ja sünnipäevi ning selle paiga aurat nimetavat kõik suurepäraseks.

«Viimane suurem üritus oli mu ema 90 aasta juubel. Traditsiooniks on kujunenud jaanipäeva ja minu sünnipäeva tähistamine. Mõlemal juhul teevad kokkutulnud päeval üheskoos tööd ja õhtul pidutsevad,» räägib peremees ning nendib: «Minu sünnipäev on liikuv: ajastan selle septembrisse, mil on kõige suurem õunakorjamise aeg. Vahel on koos 30–50 inimest, nii et ma ise olen ööseks võtnud magamiskoti ja roninud pööningule magama.»

Mitu Metsa tuttavat on oma matkadel veskis ööbinud, kasutades seda vahebaasina. Nii et kui nad õhtuks Mornasse naasevad, on peremehel koos nendega lõbus lõkke ääres istuda ja grillida.

Tulevikus hakkab Mets veskit muu hulgas ehk turistidelegi välja rentima.  

Talvel elab saunas

Andres Mets mainib, et ka paisjärve rajades jäi talle ette üks vana maakiviehitis, mõisa viinaköök. Esialgu mõtles ta selle varemed järve jätta – need oleksid siis otsekui veest kerkinud –, aga hiljem otsustas need ikkagi lammutada ja kive tammi ehitamiseks kasutada. «Tõenäoliselt oleksid varemed laiali pudenenud, sest neid siduv mört oleks vees sulama hakanud,» põhjendab ta.

Mornas veedab Andres Mets poole oma ajast – tema teine kodu on Tallinnas. Külmaga ta veskis siiski ei ööbi, siis elab ta järveäärses hubases saunas, mille lõppviimistluse tegi ta ise. Muuseas, ka suur osa sauna sisustusest – köögimööbel, lauad ja voodid – on peremehe enda kätetöö. Kõige selle ehitamiseks kasutab ta ajalooga laudu, sepiseid ja nutikat meelt. «Ise saab palju praktilisema ja tugevama mööbli kui poest ostes,» leiab ta.

Järve ääres on veel püstkoda. Kui peremees selle eest katte ära võtab, selgub, et seal on allikale rajatud külma veega bassein, kuhu on mõnus saunast ujuma hüpata.

Andres Mets nendib, et vabal ajal ta ise mööda Eestit ei reisi, vaid müttab oma Morna talus, kus on rivide kaupa noori viljapuid, köögiviljapõllud ja tänapäevane õunahoidla. «Ilusamat paika kui siin pole nii ehk naa mitte kusagil maailmas,» sõnab ta.

ARVAMUS

Georg Gavrovski

FOTO: Marko Saarm

GEORG GAV­RONSKI,
naaber

Naaber Andres on Mornasse tohutult palju panustanud. Tänu tema rajatud kaunile paisjärvele me oma koha leidsimegi. Andres on tõeline maa sool. Meile kui algajatele talunikele on ta alati nõuga abiks olnud. Väga maitsvad on tema õunad, mis tänu edumeelse tehnoloogia kasutamisele ja väga headele hoiutingimustele on värsked veel kevadelgi.

Tagasi üles