Ikka see töö, töö...

ÜHEL NÄDALAVAHETUSEL tuli mulle ootamatult külla Eestist pärit mees, kes on Iirimaal elanud juba oma kümme aastat. Kui olin teetassid lauale pannud, küsisin, nagu see ikka kombeks on: «Kuidas eluke ka veereb?» Aga ma poleks vist pidanud seda tegema, sest vastus oli meie kaasmaalastele üsna tüüpiline – vinguva ja kaastunnet anuva häälega sõnajada. «No mis see inimese elu on, ikka töö ja töö...»

Nüüd teadsin ma juba täpselt, kuhu poole jutt tüürib ja mis on järgmine teema. Raha! See kõik oli nii pagana igav, et hakkasin juba ootama, millal külaline end lõpuks minekule seab.

Kui ma siis paar päeva hiljem juhtusin lugema ühe BBC reporteri lugu jaapanlaste töökultuurist, meenus mulle toosama ainult tööst ja rahast rääkiv eestlane. Maailmas ei ole vist kuigi palju teemasid, mis eri rahvaste esindajate vahel paugupealt kired üles kütavad.

Olen tihti mõelnud, mis on lahti eestlaste tööviljakusega. See on väidetavalt väga madal. Oma jutu järgi me aga muudkui tööd vihumegi ning sellest aina rääkida on meie luterliku taustaga kultuuris kohustuslik. Kes nii ei talita, seda hakatakse pidama laisaks ja lohakaks. Just niisuguseks, nagu kirjeldab eestlasi soome lapsesuu-ajakirjanik Sami Lotila. Tema sõnade kohaselt veedab eestlane tööl küll palju aega, aga tulemus on niru.

EESPOOL MAINITUD BBC reporter kirjeldas, kuidas ta jaapanlasest ametikaaslasi reede õhtul kella kuuest mööda täis­tuuridel lõbutsevat Londonit ringi talutas ja kuidas nood sugugi aru ei saanud, miks inimesed alles tööl ei ole. Nende maal niisugust luuslangilöömist küll ei olevat.

Jaapani keeles on olemas sõna karoshi, mis tähendab surma ületöötamise tagajärjel. See on termin, mis kirjutatakse ka surmatunnistusele. Niisugust märget tuleb ametnikel dokumentidesse teha üha enam. Tuletab kangesti meelde surmalaagrites hukkunute nimekirjades sageli esinevat südamepuudulikkust, eks ju?

Jaapani töökultuuris on sügavalt juurdunud klassivahed ja kirjutamata reeglid, mis ei lase töötajal endal otsustada, millal ta tööpostilt lahkuda võib. Isegi siis, kui ametlik tööaeg on ammu lõppenud. Kui ülemus ikka ütleb ja teised kolleegid talle kuuletuvad, ei ole inimesel õigust mingil juhul omamoodi talitada. Isegi kui selleks on mõjuv põhjus. Kui ülemus tahab õhtul koos alluvaga napsi võtta, tuleb ka sellele nõudmisele järele anda ja minna koju viimase rongiga. Naine oodaku pealegi – ta on sellega harjunud. Austavast ja ülistavast sõnavalikust endast kõrgema isikuga suheldes ei hakka ma üldse rääkima, sest see on elementaarne.

Nii lahkubki jaapanlane tihti kodust esimese rongiga ja saabub viimasega. Tema tööpäev võib olla 12–14 tundi. Pole siis ime, kui niisugune jubedus karoshi’ga lõpeb.

MÕNi AASTA TAGASI oli mul võimalus töötada üks õppeaasta asendusõpetaja ja huvijuhina ühes Kesk-Eesti koolis ning jälgida pikkade võõrsil veedetud aastate järel taas kaasmaalaste elukorraldust. Tavalisel tööpäeval oli koolimaja 15 minutit pärast viimase tunni lõppu nagu puhtaks pühitud. Ei õnnestunud tabada enam ühtegi õpetajat, et eelseisva ürituse korraldamise suhtes midagi kokku leppida. Kedagi pärast tundide lõppu kodus või telefoni teel ametiasjus tülitada oli aga lausa patt.

Kui inimesed esmaspäeval pärast nädalavahetust jälle oma nii-öelda põhitööle tulid, oli nii mõnigi end piltlikult öeldes vigaseks töötanud. Nende selg olid haige ja samm tönts. Isiklikku suvilat ehitades või aiamaad harides oli ennastunustavalt vatti antud. Seetõttu tundub mulle, et karoshi ehk surnuks töötamine on Eestis võimalik küll, aga mitte ametlikul töökohal. Isikliku ettevõtte puhul see muidugi ei kehti.

Managem silmade ette need lõputud järelkäruga sõiduautod, mis puhkepäevadel meie teedel ringi vuravad, koormaks ehitusmaterjal, kartulikotid, aiaadrad ja tont teab mis veel. Puhkepäevad on ju see kuldaväärt tööaeg, millest ei tohi minutitki puhkamisele kulutada.

OLEN KUULNUD MEID, eestlasi, end töökuses jaapanlastega samale pulgale asetavat. Ma ei taha sellega nõus olla. Meile meeldib tööst pigem rääkida ning teha seda vaevatud ja lootusetul toonil. Sellel on omad põhjused, mis ulatuvad ilmselt orja- ja nõukogude aega.

Orjal oli tarvis näidata, kui kurnatud ta juba on, et mitte uut koormat kaela saada. Nõukaajal oli aga vaja jätta mulje, et oled kommunismi ja üldise õnne heaks piisavalt andnud, et võita aega haltuurade ja kurgikasvatuse tarvis. See on meisse nii sügavalt juurdunud, et isegi ühiskonnas, kus pole tarvis seda teha ning kus see ümbritsevate heakskiitu ja mõistmist ei pälvi, haliseme ikka edasi.

Ma ei näe Jaapani ega Eesti mudelis midagi eriti head. Mulle meeldib elada ühiskonnas, kus tehakse tööd töö ajal ja aetakse juttu jutu ajal. See tähendab tehakse tööd, et elada, mitte ei elata, et teha tööd. Leian, et iga vaba hetke oma elus peab nautima. Elu on kingitus ja seda ei tohi muuta masohhismimaiguliseks piinaks. Oma vaevaga eputada ei ole samuti tarvis.