Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/14/6073913t1h4497.jpg)
Paljud on seniajani šokis: kuidas võis juhtuda, et naisi, neegreid, latiinosid, moslemeid, homosid, invaliide ja keda kõiki veel halvustanud Donald Trumpist on saamas president? Seda ei suuda uskuda eksperdid ega tavaameeriklased ning nüüd püütakse leida põhjusi, miks ikkagi nii läks.
Ajakirjandus on Trumpi-vastaseid meeleolusid tugevasti võimendanud ja pole sellest loobunud isegi nüüd, kui valimistulemused on teada. Õhutatakse hirmu ja paanikat ning maalitakse silme ette igasuguseid tonte ja monstrumeid, mis 20. jaanuaril, kui Trump presidendiks vannutatakse, valla pääsevad. Juba on hakatud rääkima ka tema võimalikust tagandamisest, kuigi ta pole veel ametissegi saanud.
Sellises käitumises mängib arvatavasti oma rolli seni kasutusel olnud stiil, millest ei suudeta väljuda. Kogu valimiskampaania ajal sõimati Trumpi ju väga palju ning nüüd, kui temast on ootamatult saamas riigipea – kõik ennustused ja küsitlused väitsid, et presidendiks valitakse Clinton –, on raske ja piinlik sellisest lähenemisest loobuda. Need, kes on rääkinud tema kohta kuude viisi inetusi, ei saa sellest niisama lihtsalt loobuda ja püüavad leida õigustusi oma varasematele seisukohavõttudele.
Samas pole Trump seni ju suures poliitikas osalenud ning seetõttu ei saa mitte keegi maailmas praegu teada, milline on ta presidendina ja kuidas valitsema hakkab. Kõik järeldused ja otsustused on tehtud tema sõnade järgi, kuid need ei pruugi tõele vastata. Kuigi Trumpi on nimetatud ausaks inimeseks, kes odava populaarsuse pärast rahvale valetama ei hakka, võib mõni tema kampaania ajal väljaöeldud mõte jääda realiseerumata.
Ehkki palju on räägitud sellest, millist kahju toob Trumpi presidentuur nii USA-le kui kogu maailmale, on see pigem ülepaisutatud loba. Ühegi riigi president – isegi kui see oleks diktaator – ei valitse üksinda ning teda kontrollivad ja pidurdavad mitmesugused hoovad. Nii nagu Reformierakonna asendumine Eesti valitsuses Keskerakonnaga ei too endaga kaasa suuri muutusi Eesti sise- ja välispoliitikas, ei tohiks seda USA-s teha Trumpi asumine Barack Obama asemele. Seega on väga ebatõenäoline, et Trump päästab valla tuumasõja, mille eest on korduvalt hoiatatud. Ent kunagi ei või teada.
Eduka suurärimehena on Trump mõningatest tagasilöökidest ja isegi pankrotiohust hoolimata suutnud end maksma panna ja tõestada ning rasketest olukordadest välja tulnud, mistõttu on lootus, et ta oskab seda ka presidendina. Sellel, kui ta on kellegi kohta midagi halvasti öelnud või mõne saatejuhi heasse kohta saatnud, pole ju absoluutselt mingit tähtsust, kui ta saab presidenditööga kenasti oma rahva huvides hakkama. Aga seda ei tea veel keegi, kas ikka saab.
Teisalt on presidendiamet tõenäoliselt üks lihtsamaid ameteid maailmas, sest riigipea käsutuses on suur hulk nõunikke, ametnikke ja muid tegelasi, kelle ülesanne on teda abistada, juhendada ja suunata, kuni kõnede kirjutamiseni välja. Presidendil tuleb vaid teiste koostatud tekst ette lugeda.
Huvitav on see, et nii mõnigi avaliku elu tegelane, kes varem lubas Trumpile lõuga anda või rääkis tema kohta kõikvõimalikke inetusi, on nüüd oma seisukohti kardinaalselt muutnud. Varem, kui näis, et Trumpi šansid presidendiks saada on imepisikesed, juleti lõugu lõksutada, nüüd, kui on saabunud teine reaalsus, tuntakse veidi piinlikkust ja võetakse oma varasemad sõnad tagasi. Kuigi seda pole teinud kõik.
Teisalt on Trump ise oma sõnakasutust pehmemaks muutnud, kas või praeguse presidendi Obama suhtes. Ja Hillary Clintonit ei tahagi ta enam vangi saata, kuigi see oli kampaania ajal üks tema peamisi loosungeid. Just seetõttu pole kampaaniaaegsete kõnede alusel mõtet Trumpi võimaliku poliitika kohta midagi ennustada – võib täiesti puusse panna.
Inimesi on ikka köitnud siirus ja kas või perverssus rohkem kui poliitkorrektsus, mida paljud lausa vihkavad. Hillary Clinton püüdis alati olla korrektne, kuigi ameeriklased teavad, et ega ta nii kukununnu ka ole. Temas nähti võltsust, mis võiski talle saatuslikuks osutuda.
On öeldud, et Trump võitis seepärast, et valijad olid lollid ja ükskõiksed. Võib-olla oligi nii. Aga võib-olla oli hoopis vastupidi: valijad olid taibukad ja vastutustundlikud. Seda on väga raske kindlaks teha. Selgunud on ka selline fakt, et isegi paljud demokraadid hääletasid Trumpi poolt. Järelikult näis Trump isegi Clintoni potentsiaalsetele valijatele tunduvalt etem.
Trumpi edust põhjustatud suurest šokist on tingitud ka suured protestimeeleavaldused USA linnades. Kuid küll kõik maha rahunevad. Trump ise lausa kiidab endavastaseid protestante.
Vähe tähtis pole see, et Trumpi presidendiks tõusmisega saavad Ameerika Ühendriigid endale esileedi, kelletaolist pole neil varem olnud.
Lisaks suhtelisele noorusele – 70-aastase Donaldi kõrval on Melania vaid 46-aastane – on ta välismaalane ning endine modell, kes on töötanud Ameerikas mõnda aega ebaseaduslikult, teinud endast aktifotosid ja kelle biograafiat on mõnevõrra ilustatud. Lisaks meenutab Melania mõne meelest pigem eskorttüdrukut kui esileedit.