Vaim peab üle elama kümme keha

Liikuma peab nii kaua, kui vähegi jaksu on. Voodirežiimile jätab arst eaka patsiendi ainult viimase häda korral ja ka sel juhul ei tohi päris liikumatuks jääda.

FOTO: Elmo Riig

Üks emotsioon on selgelt meeles. Tudengina Tallinnas raadiopraktikal olles elasin sugulaste juures nende Pääsküla villas, mille oli ehitanud tsaariajal Saksamaal inseneriks õppinud esiisa. Majas ja nende elanikes oli Eesti aja hõngu. Kogu pere oli ka aktiivne baptisti koguduse liige. On seniajani. Sõitsin minagi elektrirongiga pühapäeviti kuulama jutlusi Oleviste kirikusse, mille tornis tegutses KGB saatja.

Tellijale

Selles natuke isepäises ja võimude poolt tugevalt taunitud kogukonnas sündis omamoodi sensatsioon, kui üks leseks jäänud proua abiellus Kanada eestlasega ja sõitis Torontosse. Nad olid Olevistes tuttavaks saanud ja selline piiride ületamine oli tollases kohati koonduslaagrit meenutavas riigis tõepoolest midagi erilist. Mind aga ei pannud imestama mitte niivõrd raudeesriidest läbimurdmine, kuivõrd abiellunud naise iga. Ta oli üle viiekümne aasta vana. Minu noores peas tiirutas küsimus: kuidas nii vana inimene üldse armub ja abiellub?

Aeg läheb ruttu. Olen praegu vanem kui õnnelik abielluja toona ja noorte kolleegidega suheldes meenutan oma kunagisi mõtteid väikese muigega. Palun küljendajal ekraanil kirja veidi suuremaks teha (nägemist parandaksid ilmselt ka uued prillid) ja olen hädas, kui mõni töökaaslane tuleb sosinal rääkima uudist, mis on mõeldud ainult mulle (kuuldeaparaati veel tellida ei tahaks).

Tagasi üles