Jaak Pihlak: Soe küla põline nimi on hoidmist väärt

Jaak Pihlak Foto: Peeter Kümmel / Sakala

MAAKONNALEHE vahendusel tõsteti mõne päeva eest taas üles mõte anda Tarvastu vallas asuvale Soe külale nimeks Vambola.

Tegemist pole esmakordse juhtumiga, et põlist kohanime proovitakse asendada nõukogude aastatel kasutusele võetuga. Esimene niisugune avalik üritus oli juba veidi pärast Eesti iseseisvuse taastamist, 1993. aasta sügisel, kui selleks kavandati koguni rahvahääletust.

Aga tsiteerigem klassikuid: kui mõnda kahtlasevõitu asja on vaja läbi suruda, tasub küsida rahva arvamust. Alati on kõige lihtsam korraldada referendum, sest rahva hääl on jumala hääl ja seda ei saa keegi vaidlustada, rääkimata otsustajate süüdistamisest.

Sellega seoses meenub mulle vana lugu valutava hambaga mehest, kelle hamba väljatõmbamise poolt hääletas terve väljakutäis inimesi, vastu oli aga kõigest üks mees, kohalik hambaarst.

RAHVUSE edasikestmiseks on oma keele ja kommete kõrval olulised ka põlised kohanimed. Just need on vahetu tunnistus eestlaste olemasolu järjepidevusest ja pikaaegsest seotusest siinse maanurgaga. Seda silmas pidades ei või me kergekäeliselt suhtuda ka oma külanimedesse.

Tarvastu valla kohanime Soe on teadaolevalt esimest korda kirjasõnas mainitud 1798. aastal, seega juba üle 200 aasta tagasi. 1839. aasta Liivimaa kaardilt võib lugeda Tarvastust Suislepa poole viiva tee mõlemal poolel Soe küla nime. See, et sinna tekkis hiljem kõrts, mis hakkas kandma sama nime, üksnes kinnitab põlise asustuse olemasolu selles paigas.

POOLE SAJANDI pikkuse Nõukogude okupatsiooni ajal hävitati teadlikult hulgaliselt põliseid Eesti kohanimesid. Ühe räigeima näitena olgu mainitud Kuressaare linna ümbernimetamine Kingissepaks. Kuid ette tuli ka palju pehmemaid vorme. Nii võib leida möödanikust Lembitu, Koidu, Vambola ja teiste rahvusromantiliste nimekujudega kolhoose ja sovhoose.

Paraku ei ole neil ilusatel ja tõepoolest eestipäraselt kõlavatel nimedel mingit aegadeülest seost nende paikadega. Enamikul juhtudel on tegemist ikkagi uusasundustega, mille iga on praegu võimalik mõõta maksimaalselt poole sajandiga.

Jah, seda perioodi ei saa olematuks kuulutada, kuid see ei kaalu kindlasti üles mitu korda pikemaid ajavahemikke, mil neid paiku tunti hoopis teistsuguse nime all.

LÕPETUSEKS TOON välja märkuse, mis pärineb muinsuskaitseinspektori 1993. aasta sügisesest märgukirjast Tarvastu vallavolikogule: «Vanad kohanimed on meie kultuuri keelelised mälestusmärgid ja austusest esivanemate vastu soovitame Soe küla nime mitte muuta.»

Minul kui praegusel muinsuskaitse ühenduse esimehel jääb vaid üle selle asjaliku seisukohaga taas nõustuda.