Kirjanik Mart Kivastik on julge mees. Ta võtab luubi, uurib oma tegelaste kaudu elu ja küsib, mis on tähtis.
Oma südamesse on igaühel võimalik luua turvaline paik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Režissöör Mart Kivastik kasutab oma filmis «Üks mu sõber» palju suurt plaani, milles paistavad varjamatult kätte nii ilu kui inetus, ja autor ei karda seda. Võib arvata, et pisut pelgab vaataja, kes enda või oma lähedased selles suurendatud elupildis ära tunneb.
Inimeseks olemise valu
Esmalt tundub, et lugu on üles ehitatud kontrasti printsiibile: introvertne Mati (Aarne Üksküla) ja ekstsentriline Sass (Aleksander Eelmaa); vana Mati ja noor Tõnn (Markus Luik); ahistav talv ja helge suvi; arvutimänge nautivad noored ja väärtkirjanduse maailm...
Loo edenedes tekib jõuline panoraampilt inimeseks olemise valust. Sisenduslikkust toetavad suurepärane pildikeel ja emotsionaalsed sõnatud stseenid.
Kivastik annab vaatajale aega ja ruumi täita olukorrad oma kogemusega, hoides samas jutustamise ohjad tugevalt enda käes.
Head näitlejad, mõjuv muusika
Film paistab silma suurepäraste näitlejatöödega. Muusika autor Ardo Ran Varres on suutnud kujundada alateadlikult mõjuva heliruumi, mis toetab hästi eripärase olustiku tunnetust ega lase masendusel võimust võtta.
Positiivse sisuga mõistet «üllatus» on kasutatud esialgu iroonilises võtmes, hiljem lausa filosoofilises, elu muutlikkuse tähenduses. Eks üks inimeseks olemise tõde olegi, et igal hetkel võib meid ees oodata üllatus ja me ei tea kunagi, miks nii juhtub.
Ühtviisi abitud
«Kui sul on valus, järelikult oled olemas,» püüab Sass filosofeerida. On omaette oskus leppida kaotusega ning julgeda tunnistada nõrkust ja hirmu. Selles mõttes on ühtviisi abitud nii väike Karl (Ingmar-Erik Kiviloo) kui vanaisa Mati.
«Ma kardan üllatust,» ütleb Karl. «Mina kardan ka!» tunnistab ühel hilisõhtul Mati. Vanusel ei ole tähtsust, kuigi järgmisel hetkel bravuuritseb Mati tütar Mari (Harriet Toompere) ees, et ega ta poisike ole.
Kõikevõitva armastuse väega täidetud Sass oma lihtsuses teab, et pole 63 eluaastaga veel täiskasvanuks saanud. Tema suudab võtta kõike mänguliselt. Eks ole teda selle tõdemuseni küpsetanud raskes hooldajaametis veedetud aastad. Vahetult saadud eluõpetus on mõjuvam kui romaanidest uuritu: kirjandusilma sulgumine pakub võimaluse tegelikkusest põgeneda.
Iseenda sõber
Ruth (Rita Raave) oma platoonilises pühendumises on iseseisvam ja mängulisem kui turvalises rutiinis kulgenud Mati. Ruth on siiras ja tundeline — südames Mati sõber. Iseäralik südameseotus ühendab naist ka Sassiga. Tekib küsimus, kas Mati on iseenda sõber. Kas ei ole ta oma suletuses kaotanud ka ennast?
Mati ei lase kellelgi endale appi tulla. «Mis sa teed siin?» küsib teda otsima tulnud Sass.
«Seisan!» vastab Mati, kes ei suuda tühjaks jäänud koju minna. Ta tahab põgeneda, aga ei tea, kuhu.
Isana ei oska ta toetada elu üllatuste rägastikus vaevlevat tütart ega tema poega. Pigem on väikemees see, kes oma rikkumata siirusega viitab võimalusele leppida kaotatud kalli kaisukaru asemel karukõrvadega.
Keegi ei keela meid uskumast, et maailma käsitamatuse kiuste on igaühel võimalik luua omaenda südamest turvaline koht. Armastada sõpra on elumüsteeriumis inimesele jõukohane kandam.
FILM
«Üks mu sõber»
• Režissöör ja stsenarist Mart Kivastik
• Operaator-lavastaja Jarkko T. Laine
• Kunstnik-lavastaja Katrin Sipelgas
• Produtsent Anneli Ahven
• Osatäitjad Aarne Üksküla, Aleksander Eelmaa, Rita Raave ja Harriet Toompere
• Exitfilm 2011
Allikas: Exitfilm