MURELIKU VILJANDI elanikuna tunnen, et kätte on jõudnud hetk, kui ma ei saa vaiki olla.
Miks ma täna tsirkusesse ei lähe (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel nädalal tehti teatavaks linnavalitsuse otsus, millega anti avaliku ürituse luba metsloomi kasutavale tsirkusele. Ilmselgelt ei ole ma selle otsusega rahul. Päris ausalt, ma tunnen ennast lausa solvatuna, et minu kui Viljandi elaniku moraalseid tõekspidamisi peetakse nii madalateks, et antakse luba säärasele ebaeetilisele meelelahutusele.
Jah, mina ei lähe kindlasti sellele etendusele. Aga on inimesi, kes lähevad. Kas loa andmise otsus õigustab ennast seetõttu?
Minu arvates ei õigusta. Olen enam kui veendunud, et inimesed lihtsalt ei tea loomatsirkuse telgitaguseid. Seda ei maksa neile ette heita: kõike ei saagi ju teada.
Ma eeldan, et ka need linnavalitsuse liikmed, kes loa andmise poolt hääletasid, ei ole tsirkuseloomade reaalsest elust teadlikud. Kui aga ikkagi on, siis olen avatud nende argumentidele.
ON AMMU TEADA tõde, et metsloomi kasutavate tsirkuste telgitagused on tumedad ja nõrganärvilistele talumatud. Soovitan tutvuda internetis PETA organisatsiooni ametlikul kodulehel tsirkuseloomade alateemaga. Sealt saab teada, et loomi piinatakse tsirkustes nii füüsiliselt kui vaimselt eesmärgiga allutada neid tegema trikke, mis on neile loomuvastased.
Toon klassikalise näite. Lõvi hüppab läbi põleva rõnga ainult seetõttu, et tema hirm füüsilise valu ees, mida talle tekitatakse siis, kui ta trikki ei soorita, on hullem kui tema instinktiivne hirm tule ees.
Loomade piinamise ja allutamise suurem eesmärk on värviline ja rõõmsatooniline etendus, mis toob sisse raha. Ja seda julgetakse nimetada meelelahutuseks. Mina nimetan seda ebaeetiliseks meelelahutuseks.
TÖÖTAN SAMUTI meelelahutusasutuses – teatris. Kui vaja, õpin trikke, kui vaja, teen hundiratast. Kui vaja, veedan päevi bussis, sõites eri linnadesse, et mängida etendusi, milleks olen eelnevalt treeninud. Ilma piitsata, ilma füüsilise või vaimse terrorita. Omal vabal tahtel. See on minu valik, millest tunnen rõõmu ja saan ka tasu. Publik võib julgelt, puhta südametunnistusega tulla ja nautida, mida neile pakutakse. Seda nimetan mina eetiliseks meelelahutuseks.
Tsirkuseloomad ei ole etendusel vabatahtlikult. Nemad ei ole artisti elu valinud. Loomulikult ei arva me inimesena, et loomade põhjuse ja tagajärje seose analüüsi võime on sama nagu meil. Krokodill ei mõtle, mida ta valesti tegi, et sinna või tänna sattus, või et kui ta teeb korralikult tööd, saab ta oma vanaduspõlve veeta mõnes troopilise piirkonna jões.
Küll aga on loomadel emotsioonid nagu inimestelgi. Krokodill kannatab ja teeb ellujäämisinstinkti tõttu paar trikki.
Sellest lähtudes ei tohiks me loomi ekspluateerida ja suruda neid enda loodud maailma raamidesse. Metsloomad kuuluvad loodusesse, mitte pimestava valguse ja lärmava publiku ette.
Ma ei oska ettegi kujutada, kuidas need loomad on tsirkusesse sattunud. Kust leidis Viljandit külastav tsirkus oma ridadesse ahvid, rebased, Siberi husky’d, pelikani, kolm krokodilli, okassea, ninakarud, tuvid, kährikud, tuhkrud ja sebrad?
KÕIK LOOMAD ei ole treenitavad, kõigi vaim pole murtav. Paljud satuvad sellises vangistuses stressi, surevad või keelduvad igasugusest koostööst, mistõttu muutuvad nad ärile kasutuks. Mis nendest edasi saab, võib aimata. Nendel ei ole vedanud.
Leian, et minu kui Viljandi elaniku kohus on nii ülesloetud loomade kui kõikide teiste tsirkuseloomade heaolu eest seista.
Mida ma teha saan? Mitte vaadata selle tsirkuse etendusi. Kui pole tarbijat, pole ühel hetkel enam ka pakkujat. Samuti saan ma rääkida kõikide oma tuttavate ja sõpradega, et sõna leviks ja teadlikkus ühiskonnas kasvaks. Ma saan kirjutada artikli. Ja ma saan loota koostööle linnavalitsusega, et algaks laiem arutelu teemal «Loomatsirkused Viljandis – jah või ei?».
MINU JA PALJUDE teiste linnaelanike kurvastuseks on tsirkus ennast siin juba sisse seadnud. Seda otsust tagasi võtta ei saa. Küll aga soovin teha kõik endast oleneva, et edaspidi sellist otsust vastu ei võetaks. Loodan, et see jääb viimaseks Viljandisse sõitvaks loomatsirkuseks.
Arvan, et viljandlased ja linnavalitsus ei pea ootama seda, kunas valitsus võtab vastu praegu arutluse all oleva seaduseelnõu, mis keelab metsloomatsirkused kogu Eestis. Arvan, et meil on õigus mõelda ennast suuremaks kui lihtsalt üks väike linn. Meil on selgroogu, omanäolisust ja tugevust, et julgelt öelda: Viljandi linn ja selle elanikud ei poolda elusloomade ekspluateerimise eksponeerimist ning seetõttu ei ole loomi kasutaval tsirkusel siia asja.
See on lihtne otsus, mille puhul ainus kaotaja on tsirkust korraldav firma. Võitjaks osutuvad aga kõik praegused ja tulevased tsirkuseloomad, nii noored kui vanad linnaelanikud ning tegelikult kõik need inimesed, kellele on tsirkuseloomade teema südamelähedane.
Olen veendunud, et selline julge ja eetiline otsus oleks väga tugev eeskuju teistele nii väikestele kui suurematele linnadele. Jään seda ootama.