/nginx/o/2016/11/08/6051811t1h1ca1.jpg)
Naljasõbrale pole Gert Kiileri nimi võõras. Liba-Sakala, «Pehmed ja karvased» ning «ENSV» on vaid mõned märksõnad, mille varjus on selle vabakutselise kirjamehe sulekrõbinat kuulda olnud. Vähesed teavad aga, et tema suur kirg on õllepurkide kogumine. Ja me räägime siinkohal arvatavasti Eesti uhkeimast kogust.
Alguse sai plekine kirg loomulikult kaheksakümnendatel, kui esimesed eestlased põhjanaabritele külla sattusid. Koos vabadusetuultega saabus purke müügile aga ka juba kodustele lettidele. No ikka need Coca-Colad ja muu selline kraam, mis on nii mõnegi punnlaudadega üle löödud saunaruumi esikus seniajani üleval.
Kõikvõimalikke värvilisi plekkanumaid kraapis Kiiler kokku aastani 1995, siis tuli aktiivses kogumises paus sisse. Nüüd on ta kaheksa-üheksa aastat taas oma hobi kallal nokitsenud ja sedapuhku märksa süsteemsemalt. Eriti hingelähedane on talle Eesti ja Soome taara.
«Soome purgid on maailma kõige ilusamad, eriti just varasemad, millele ei pandud igasugu kirju peale,» nendib Kiiler. «Mark, kangus, tehase nimi ja oligi põhimõtteliselt kõik. Sellised lakoonilised, ilusa disainiga ja ilma liigse mölata.»
Kiiler ütleb, et kõik tõsisemad tegijad ongi millelegi spetsialiseerunud: kes kogub eri riikide, kes jõuluteemalisi, kes jalgpalliga seotud purke. Ta teab näiteks üht Ameerika tüüpi, kelle ampluaa on hobusepiltidega plekksilindrid. «Ega ma üldiselt hulluks lähe, aga Soome pärast ikka pingutan, annan tuttavatele nimekirju kaasa,» tähendab ta ja lisab naerdes: «Olen juba seepärast haruldane mees, et liigun suure õllekotiga hoopis Helsingist Tallinna poole.»
Põhjanaabrite vanadest paksust plekist purkidest on Gert Kiileril puudu pisut üle 20 eksemplari. Et mastaabist aimu anda: tema riiulites on umbes 960 erinevat Soome päritolu purki ja see seab ta maailma esikümnesse.
Esimest korda villiti Soomes õlut purkidesse 1960. aastate algul ja need purgid on Kiileril kõik olemas. Esimene Eesti päritolu purk on tema sõnul aga 1995. aastal müügile jõudnud Saku Rock. «Aasta varem tuli välja ka 0,33-liitrise rohelise purgiga Toolse õlu, aga seda ei villitud Eestis, vaid Saksamaal.»
Eesti purke on Kiileri kogus 400 kandis ja endale teadaolevalt on tal puudu ainult paar eksemplari.
«Iga väiksemgi muudatus loeb,» selgitab ta. «Näiteks seegi, kui ühel hetkel hakati purgile trükkima, et jook sisaldab odralinnaseid. Või muutus tehase aadress või pandisüsteem.»
Ameerikas algas purgiäri muidugi tunduvalt varem. Esimesed õlled villiti metalltaarasse 1935. aastal ja aasta hiljem oli riigis juba 80 täistuuridel töötavat tehast. Kuni 1950. aastateni meenutasid purgid paljuski pudeleid, sest olid küll paksust plekist, kuid kaela ja korgiga.
USA purke on Gert Kiiler ostnud ja vahetanud rohkem nagu ilu pärast. Kõige vanem neist pärineb aastast 1936 ja väärtust on sellel 150 dollari ringis.
Rahast rääkides jõuame Kiileriga ka põhitõdedeni, mida ta soovib rõhutada. Esiteks ei tähenda see, kui purk on väga vana, automaatselt, et ta on hirmus haruldane. Väärtus tuleb ennekõike sellest, kui palju üht- või teistsugust purki üldse maamunal alles on. Nii on Kiileri kogus 1970. aastate algusest pärit Soome õllepurk, mida on säilinud vaid kaheksa kuni kümme eksemplari, sest niisugused purgid olid lettidel umbes kuu aega, misjärel otsustas tootja lasta teha uue disaini. Õigetes ringkondades kaubeldes võiks selle purgi eest saadud rahaga osta tuhatkond tavalist tänapäevast õllepurki.
Siit jõuame sujuvalt teise tähtsa tõeni. Nii nagu margikogujalt ei küsi keegi, mitu marki tal kaustas on, pole mõtet rääkida ka purkide koguarvust. Kiileril oli see tipphetkedel 4500 kandis, nüüd küündib 2500 kanti, aga ise ei pea ta seda oluliseks.
Kogu purgiäri käib suuresti just otsepakkumistega. Fännid tunnevad üksteist ning vahetavad infot ja plekki. «Tõsistel tegijatel on enamasti teada, kus haruldused asuvad ja kui palju neid on. Kõrvalseisjale võib ju paista, et kogume nagu lapsed värvilisi asju. Tegelikult on nii, et kui saad sellest üle, et purke võimalikult palju oleks, on tegu tõsise hobiga. Ja see on ka omamoodi investeering,» seletab Kiiler.
Kui üksikud erandid välja jätta, siis üldiselt ta oma teenistust hobi alla ei pane. «Ostan purke selle raha eest, mida olen saanud purkide müümisest, või siis vahetan teiste kogujatega.»
Üks võimalus on taga ajada eri riikide purke. Asjaosalised nimetavad seda OCOC-koguks (one can, one country ehk igast riigist üks purk). Gert Kiileril on selle järgi koos 151 anumat. Haruldasemad maad tema kogus on Angola, Omaan, Iraan, Liibanon, Usbekistan, Nigeeria, Bahama, Sambia, Süüria...
«Tead sa, kus asub Surinami?» küsib Kiiler loetlemise vahele ning nendib intervjueerija õlakehituse peale: «Vot ma kah ei teadnud enne.»
Omaette kunst on muide õllepurkide transportimine. Nii näiteks saatis üks Surinami algajast purgidiiler oma eBay klientidele esimesed purgid välja mullikileümbrikus ja kohale jõudes olid need kahe sentimeetri paksused alumiiniumikänkrad. Üldiselt liiguvad õrnad plekkpurgid siiski korralikes kõvades pappkastides.
Üks asi on täiendada kogu interneti abil, aga tõeline fänn ei jäta oma hobist ka sugulasi ja tuttavaid puutumata. Tublimate «diilerite» seas toob koguja välja sõbra ja kolleegi Villu Kanguri, kes lasi reisidelt taara toomiseks suisa spetsiaalse toru meisterdada. Nii on Kiiler oma kogusse saanud näiteks Kariibi saarte ja Madagaskari päritolu purgid. Hardi Volmeri abiga on lisandunud riikide nimistusse Island. Sehvtid on Kiileril sees ka Eesti suurtootjatega ning abi on olnud isegi taarapunktidest. Kõigile neile abilistele on ta muidugi väga tänulik.
Keegi peab kõik need purgid aga ju ka tühjaks jooma.
«Olen õllesõber küll,» nendib selle mõttekäigu peale Kiiler, kuid lisab muheldes: «On olnud ka väheseid kordi, kui olen purgi lihtsalt tühjaks valanud, peamiselt kangema märjukese korral.»
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)