Kas Eesti vajab vasakpoolset valitsust?

Kalle Jents Foto: Elmo Riig

OLEN PEALKIRJAS esitatud küsimusele varemgi tihti mõelnud, olles ise küll veendunud parempoolse ja liberaalse maailmavaatega inimene. Asi on selles, et Eesti ühiskonnas on olnud üha enam tunda ihalust muutuste järele. Inimene on juba kord selline, et ei ole kunagi rahul sellega, mis on juba saavutatud. Paratamatult kiputakse ka ühtedest ja samadest võimulolijatest tüdinema. Üle kümne aasta kestnud Reformierakonna juhtiv roll on pannud nii mõnegi haigutama: «Ii-igav on!»

Kindlasti on paljudel hakanud järjest rohkem kripeldama nii sotside kui keskerakondlaste ilusad lubadused, millega elu peaks Eestis hüppeliselt paremaks minema. Mõelge ometi: suuremad palgad avalikus sektoris, kõrgemad sotsiaaltoetused ja pensionid, kopsakamad põllumajandustoetused, tasuta bussisõit kõigile ja veel palju muid igasuguseid hüvesid. Lõpuks ometi saab eest ära selle hirmsa Reformierakonna, kes lihtsalt ei ole tahtnud tavalisi inimesi õnnelikuks teha, hoiab raha kinni ja räägib mingist tasakaalus eelarvest.

Siis tabadki end mõttelt: kui vasakpoolsed jõud saaksid valitsusvastutust kanda, taipaksid inimesed ruttu, et tegelikult ei too tulude suurem ümberjagamine heaolu juurde. Kahjuks aga võib selline eksperiment minna Eestile liiga kalliks maksma. On ju võimalik ühepäevaliblikana kiirelt laenu võtta, et suuremaid kulusid katta, või siis rikkuda ära praegu hästi toimiv maksusüsteem ja tõsta märgatavalt nii töötavate inimeste kui ettevõtete maksukoormust.

Mitmes teises Ida-Euroopa riigis on säärased vasakpoolsuseihalused juba ära olnud. Näiteks Leedus said võimul olnud sotsiaaldemokraadid äsja parlamendivalimistel veenva kaotuse osaliseks. Elus ongi tavaliselt nii, et oma vitsad peab igaüks ise kätte saama.

TAVALISELT KUKUVAD valitsused mingi suure kriisi, skandaali või partnerite väga tähtsa vaidluse tõttu. Seevastu Reformierakonna koalitsioonipartnerite käitumine tundub olevat halvasti välja mängitud poliittehnoloogia õpikunäide. Ei IRL ega ka sotsiaaldemokraadid ole ju toonud välja ühtegi veenvat põhjust, miks koalitsiooni lõpetada.

Juba eelmise nädala «Foorumi» saates oli aru saada, et midagi olulist on teoksil. Marko Mihkelson ja Andres Anvelt kerisid ühte ja sama plaati: «Valitsuse töös on seisak.» Samas «unustasid» mõlemad ära, et seisaku puhul peaksid vastutama nemadki, mitte üksnes Reformierakond ja Taavi Rõivas. Kritiseerijate suust ei tulnud ka ühtegi ideed, mismoodi seisakust välja tulla ja millised on need head algatused Eesti majanduse elavdamiseks, mida reformarid ei ole lasknud ellu viia.

Mõlema erakonna esimehed Margus Tsahkna ja Jevgeni Ossinovski jätkasid sama retoorikat oma esmaspäevastes avaldustes. Nad teatasid küll koostöö lõpetamisest, aga saladust välja ei lobisenud. Mis head mõtted on neil siis plaanis ellu viia?

Minu meelest oli halenaljakas Margus Tsahkna avalduse see osa, milles ta rääkis Keskerakonna valitsusse minekust kui uuest eriti isamaalise valitsuse loomisest ja ka tugevatest julgeolekugarantiidest selles valitsuses. Siin ei olegi eriti midagi kommenteerida, lihtsalt võiks meenutada mõningaid kapo aastaraamatuid ja panna tähele, et Ühtse Venemaa lepingu kohta annavad ka praegused Keskerakonna juhid põiklevaid vastuseid.

TAAVI RÕIVAS SAI Ämari lennuvälja videoklipi tõttu küll palju kriitikat, aga need arengud, mis on NATO ja teiste meie liitlaste suunal viimaste aastatega aset leidnud, on siiski muljetavaldavad ning paljuski ka peaministri teene. Üldse arvan ma, et Taavi Rõivas oleks võinud kas või tagurpidi saltosid visata, ent kambakaplaan oli koalitsioonipartneritel juba pikemat aega valmis.

Seisakusüüdistus on minu meelest ülekohtune, sest peaministrile omaselt oli Rõivasele enamasti tähtis saavutada iga hinna eest partneritega konsensus ja arvestada nende kõigiga. Seepärast võttis nii mõnegi otsuse tegemine ehk veidi rohkem aega. Samas on aidatud koalitsioonipartnerite ideid ellu viia rohkemgi, kui on ellu viidud reformarite programmi, olgu siis nimetatud lastetoetuste tõstmine või vanemapension.

Kõige eelöeldu tõttu on üksikute reformierakondlaste riigiettevõtete nõukogudesse kuulumine konflikti tõsise põhjusena näitamine üsna naeruväärne.

Taavi Rõivas oleks võinud kas või tagurpidi saltosid visata, ent kambakaplaan oli koalitsioonipartneritel juba pikemat aega valmis.

Nii Tsahkna kui Ossinovski on rääkinud ka usalduse kaotusest ning viidanud Reformi- ja Keskerakonna mõne liikme omavahelistele kohtumistele. Samas on Keskerakonna värske esimees Jüri Ratas aumehena intervjuudes mitu korda välja öelnud, et absoluutselt kõik parlamendierakonnad on juba viimase poole aasta jooksul korduvalt nendega konsultatsioone pidanud. Seega sõimab vist küll pada katelt, aga eks eesmärk pühenda abinõu.

KESKERAKONDA ei saa ma iseenesest kritiseerida, sest võimulepääs on iga erakonna eesmärk. Küll aga olen ma murelik, kui mõtlen, milliseid otsuseid hakkab uus koalitsioon tegema. Kas tõesti saab Eesti tagasi kõrgema ja astmelise üksikisiku tulumaksu ja ettevõtete tulumaksu? Ettevõtlusele ja ka igale palgatööd tegevale inimesele oleks see küll ränk löök. Või siis vanemapalga ülemmäära vähendamine niigi ülemäära madala sündimusega Eestis. Kas neid ideid hakkab tõepoolest toetama ka IRL?

Aga tegelikult pole koalitsiooniläbirääkimisi veel olnud ja seetõttu on vara midagi lõplikult järeldada. Mina olen veendunud, et järsk vasakpööre Eesti riigi arengule uut hoogu ei lisa. Aeg näitab, kas uus koalitsioon ikka sünnib ja milliseid valikuid hakatakse tegema. Loodan, et neid otsuseid ei tehta tuleviku arvelt.