Võtan endale julguse kirjutada kultuurist. Miks peab selleks julgust olema? Sellepärast, et kirjutan ainult oma arusaamisest lähtudes ja kriteeriumid on just sellised, nagu need paistavad ühes metsatalus.
Kiri: Kultuuri ees, sees ja sabas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kiikan üha kiivama ja kultuurinäljasema pilguga Hiina poole. Piisaks kultuuri ajalukku tungimisest ja kõik oleks korraga käes: iidsus, imetlus, meisterlikkus, võrratus.
See, mida ma näen, ei ole keelatud ega sunnitud eneseväljendus, ka mitte lihtne seltskondlik lõbustus, vaid Hiina praegune kultuur oma mitmekesisuses — vääramatu nagu kuulus müür.
See on tõeline kultuuri sees olemine või ehk hoopiski kultuurist ees olemine. Hiinas ei korraldata kultuuriüritusi sündmuse pärast, ei tehta instruktorite juhendatud ringitööd, mis eeldab täpseid hindu ja rahakogumist, vaid lihtsalt ollakse.
Meenub sõjajärgne Kohila kool. Puudus peaaegu kõik, mis on tänapäeva lastel, aga igal vahetunnil mängisime sunni ja juhenduseta ringmänge.
See polnud mõeldud vaesuse petmiseks, kultuuriürituse eest tärnikese kirja saamiseks ega küüditamiste unustamiseks, vaid olemiseks — sellisena, nagu meid oli loodud. Me polnud kultuuri-, loome- ega kunstiinimesed. Olime lihtsalt lapsed — inimesed oma igapäevas, nagu on hiinlasedki.
Praegu on meil kultuuri kasvulavad, festivalid, rahvaülikoolid ja meistriklassid. On riigi rahastatud, tellitud ja kätteõpitud kõrgkultuuri ettekandmise kohad, kus ühed toodavad ja teised tarbivad.
Paraku ei lähe mul meelest Hiina pargid, kus kultuur, raha ja sõnadega piiramata, teeskluse ja pingutusteta sünnib või elab iseendale — kus tegija ja tarbija on ühes isikus. Palun vabandust, kui olen ülekohtune nende suhtes, kes omaette õpivad, harjutavad ja kirjutavad aastakümneid või kogu elu.
Kultuuri ei saa kokku krahmata, sellest pole võimalik end täis süüa, küllastuda. Peame jälgima loodust: nii nagu tema, nõnda ka meie. Mitte muuseumivarudega põlvest põlve, vaid elava kultuuriga päevast uude päeva.