Viljandi kirurgid lõikavad nii, et armi ei jäägi

Operatsioon on tehtud. Laparoskoop, mille otsas särab pisike valgusallikas, on väljas. Pisike jublakas patsiendi kõhul ongi eemaldatud sapipõis. Foto: Elmo Riig / Sakala

Meenub mitukümmend aastat tagasi pealtnähtud operatsioon.

Kiirabi tõi Maarjamõisasse ühe vanaproua, kes viidi kohe operatsioonilauale. Kirurg lõikas kõhu lahti ja hakkas üsna šokeerivalt selles sobrama. Asi oli ilmselt keerulisem, kui algul arvatud.

Lõpuks sai töö tehtud, sooled pandi korralikult kõhuõõnde tagasi ja siis oli tubli tükk aega õmblemist.

Proua läks nädala pärast haiglast koju ning paari kuu pärast meenutas operatsiooni üksnes kopsakas haavaarm.

Kaameraga kõhtu

Laparoskoopiast ei teatud tol ajal veel midagi.

Mingil ajal hakkasid levima kuuldused imelõikustest, mille käigus haava peaaegu ei tekigi. Patsiendi kehale pidid jääma operatsioonist kõigest tillukesed lõikekohad: ühe kaudu juhiti kehasse laparoskoop ehk imepeenike läätsede ja valgusallikaga metalltoru, teistest opereerimiseks vajalikud riistad.

Läks veel veidi aega ja selliseid lõikusi hakati tegema Eestis, mõne aja pärast koguni Viljandis.

Nüüd on sapipõie- või pimesoolelõikused, mida meenutavad vaid kolm-neli pisikest armi, meie haiglas igapäevane asi.

Niisiis lõikus, mille järel armi ei jäägi. On see võimalik?

Kolme augu asemel üks

Istume kirurgiakliiniku ülem­arsti Andres Tiidu pisikeses kabinetis. Tohter on hiljaaegu käinud Hamburgis meditsiinitehnikat tootva hiigelfirma Olympus õppekeskuses, kus tutvustati põhiliselt kõige uuemat, ühe avause kaudu opereerimise metoodikat (LESS — Laparo Endoscopic Singlel Site surgery).

Kui aus olla, hakkas doktor Tiit tegema Viljandis lõikusi, mille puhul ühest avast juhitakse sisse nii kaamera kui «töökäed», juba aasta tagasi. Toona piirdus asi siiski mõne operatsiooniga.

«Saksa, Šveitsi ja Inglismaa kirurgid, kes meid seal õpetasid, on teinud niiviisi sadu lõikusi. Nad olid tõepoolest väga meisterlikud. Selle meetodi õige efekt tuleb välja just suurtel lõikustel, näiteks jämesoolt opereerides,» ei varja tohter vaimustust.

Ta lisab, et isegi Saksamaal ei saa kaugeltki kõik suured haiglad uhkeldada uudse operatsioonitehnikaga. Palju sõltub ka kirurgide huvist ja entusiasmist. Väikestele haiglatele, kes ei ole külluslikult rahastatud, võib takistuseks saada ühekordsete sisendportide soolane hind. Viljandi haiglasse osteti neid esialgu 20.

Siis sõidab kabineti ukse tagant kõrinal mööda kanderaam. Tohter ütleb, et haige viidi üles opiplokki, ja sinnasamasse läheb temagi, meie fotograafiga vapralt kannul.

Jalanõud vahetada, kittel selga, müts pähe, mask ette.

«Kui tunnete, et pea hakkab ringi käima või tekib õhupuudus, peate kohe minema ja istuma,» hoiatab arst.

No nii kehvad ei tahaks me olla.

Tagavaravariant peab olema

Kuuleme sedagi, et kõik, mis on roheline, on keelatud ala. Patsient on juba lõikuslaual ning anestesioloog Malle Kitus jälgib tema seisundit näitavaid aparaate. Naine magab.

Algab joodiga puhastamine ehk suure operatsioonivälja ettevalmistus.

«Seda peab tegema juhuks, kui nimetud meetodiga mingil põhjusel opereerida pole võimalik ja tuleb kasutada laparoskoopilist tavameetodit. Ehk teisisõnu: kui ühe augu kaudu ei saa, teeme üks-kaks väikest auku juurde,» seletab Andres Tiit.

Lõpuks on paljas ainult lapike kõhtu. Kohale jõuavad ka teine kirurg Tiidrek Koemets ja arstitudeng Edvard Garder. Viimane oskab vastata peaaegu kõigile küsimustele, mis võhikule opisaalis pähe tulevad.

Eelmist samasugust lõikust assisteeris tema.

Sisemus on näha nagu kinos

Käed pestud ja steriilsed kindad käes, asuvad kirurgid asja juurde.

Kõigepealt teeb tohter naba sisse kaarja lõike. Seejärel juhib ta kõhuõõnde midagi suure süstla taolist. See lükkab lupsti välja toru, mis jääb värskesse auku pidama. Sealt mahub omakorda sisse neli peenikest. Ühte läheb laparoskoop, mis kuvab monitorile suure pildi kõhu sisemusest. Ringi liikumise ruumi näib seal olevat, saati et kõht on gaasi täis puhutud ja paistab operatsioonilina allgi nagu pall.

Siis algab töö. Mõlemal kirurgil on käes kaks instrumenti, nii et korraga on tegevuses neli kätt.

Kõigepealt tuleb ettevaatlikult eemaldada liited ehk sapipõie külge kinnitunud rasvik. Seejärel on vaja eemaldada pahandusetegija ehk kive täis sapipõis maksast. Nagu ekraanilt näha, kasutavad kirurgid selleks eri meetodeid: prepareerimist, lõikamist ja kõrvetamist. Mida nad omavahel räägivad, pole kaugemale kosta. Aeg-ajalt hüüatab üks tohter: «Noh, hästi, super!» või midagi muud niisugust. Paaril korral läheb väikeseks vaidluseks, aga õige kähku leitakse parim moodus, kuidas edasi toimetada.

Nagu Hamburgi haiglas

«Seda tööd saavad teha ainult head sõbrad: siin käib praegu käte vahel suur kaklemine,» naljatab Andres Tiit.

Kui rasva eemaldamises ei näi olevat midagi hullu, siis maksaga tundub asi kahtlasem.

Andres Tiit on minu ja tudengi vestlust pealt kuulnud ja ütleb, et maksaga ei juhtu midagi: see on nii suur organ. «On palju olulisemaid asju, millega ei tohi eksida.»

Nende alla arvab tohter ühissapijuha, mida mööda sapp liigub maksast reservuaari ehk sapipõide. See tuleb lõplikult sulgeda, kuna teine, mille kaudu sapp maksast soolde pääseb, peab jääma terveks ja lahti, muidu on häda käes.

Vahepeal hakkab kuskilt natuke verd immitsema ja õde ulatab veel ühe klemmi, millega soon kinni pannakse.

«Kas te teate, kuidas kirurg aru saab, et tegu on veresoonega?» küsib Andres Tiit. «Kui lõigates hakkab verd pritsima, oli see veresoon. Aga ärge seda lehte pange: see on kirurgide nali, mõni võtab viimaks tõe pähe.»

Lõikust vaadates tekib võhikul veel üks esmapilgul suurepärane mõte: miks ei võiks kive sapipõiest lihtsalt välja korjata ning põit siis kokku õmmelda ja sisse jätta.

Arstid muigavad ja ütlevad, et sapikividel on omadus uuesti tekkida.

Nüüd on haige elund eraldatud. Verd pole pritsinud ja õige sapijuha on ilusti lahti.

«Nagu Hamburgi haiglas!» viskab Andres Tiit nalja ja tõmbab hädise sapipõie patsiendi nabaaugust välja. See on uskumatult pisike ja rääbakas — suurendusega ekraanilt paistis hulga uhkem. Seda peenem pidi olema kirurgide töö.

Lõpuks õmmeldakse patsiendi naba kokku, nii et see näeb välja nagu okkaid ajanud siilipoeg, ja töö on tehtud.

Operatsiooni algusest on möödunud kolmveerand tundi.

Hea kogemus
Oma loo räägib Janne Kiisküla.
«23. jaanuaril sündis mul laps. Kõik läks hästi, ei ole ühtegi halba sõna öelda.
Läksin koju, aga kõht valutas edasi. Mõtlesin, et sünnituse pärast. Valu muutus järjest hullemaks ja järgmisel esmaspäeval läksin uuesti haiglasse. Doktor Tiit vaatas mind ja ütles, et häda teeb pimesool. Samal õhtul mind opereeriti. Mees oli lapsega palatis ja mina lõikusel.
Paar päeva valutas igalt poolt, aga nüüd on kõik hästi. Kõht on ka ilus, mingeid arme ei ole. See on küll pluss! Olen väga rahul.»
Viljandi haiglas on uue meetodiga tehtud viis sapipõieoperatsiooni ja üks pimesoolelõikus.

ARVAMUS
Toomas Väli,
Tartu ülikooli kirurgia­õppejõud
Oleme ka Maarjamõisas kasutanud ühe avause kaudu opereerimise meetodit, aga üsna vähe. Mina tegelen teiste lõikustega (Toomas Väli on tuntuks saanud keerukate maksasiirdamisoperatsioonidega — toimetus) ja ma ei ole märganud meie noorte kirurgide silmis sädet, kui sellest meetodist juttu tuleb. Iga uus asi eeldab huvi ja omamoodi fanatismi.
Väga hea, kui leidub noori entusiastlikke arste, kes sellega tegelevad. Veel parem, kui neid on suurtest haiglatest väljaspool. Andres Tiit peaks tegema sel teemal kirurgide seltsis ettekande — oleks väga huvitav.
Kõnealune meetod on kirurgias kahtlemata samm edasi. Veel uuem ja keerulisem suund on loomulike kehaavade kaudu opereerimine. Kindlasti jõuab ka see Eestisse.