Süüria sõjakoldest pääsenud perekond Kasem leidis Viljandis uue kodu

Sakala kohtus Kasemi perekonnast kolmega: 14-aastase Sami (vasakul), isa Abdulhadi ja 16-aastase Hasaniga. Foto: Marko Saarm

«Meil oli Süürias hea elu. Kuni aastani 2013, mil sõda jõudis Alepposse,» ütleb Viljandis elava Süüria perekonna pea Abdulhadi Kasem.

Kasemi peres on kuus liiget: isa Abdulhadi, ema Ebtesam, 16-aastane poeg Hasan, 14-aastane poeg Sami, seitsmeaastane poeg Mohamad ja pesamuna, kuueaastane tütar Sidra. Kohtun nendest kolmega: pereisa ja kahe vanema pojaga.

Perekond elas Süüria loodeosas Aleppo linnas rahulikku elu. Isa töötas ehitajana, lapsed käisid koolis ja lasteaias ning ema oli koduperenaine.

Kodust väljuda ei tohtinud

Perekonnapea räägib, et sõda Süürias algas 2011. aastal ja jõudis nende kodulinna Alepposse 2013. aastal.

«See oli väga raske aeg. Me ei saanud isegi supermarketisse leiba ostma minna, sest tänavatel oli nii ohtlik. Kui kas või korra kodust väljusid, ei pruukinud enam tervelt tagasi jõuda, sest sõda käis päris kodu lähedal ja võimalus oma kodu ukse ees surma saada oli äärmiselt suur.»

Näen, kuidas perepoegade rõõmsad näod muutuvad aina kurvemaks, pilk tardub ja silmad kisuvad veekalkvele. Mõistan, et isa kirjeldus on neile valus, ning tunnen, kuidas see haavad taas lahti rebib.

Inimestel ei jätkunud toitu, sest kõik oli hävitatud. Kui mõni supermarket oligi alles jäänud, siis sinna lihtsalt ei pääsenud. Nii proovisid inimesed kodus kasvatada näiteks kartulit või kurki. Meditsiin oli täiesti kättesaamatu: Aleppos ei olnud enam arste ega haiglaid. Kasemi pere noorim poeg aga haigestus ja vajas operatsiooni.

«Sõitsin teise linna, et leida Mohamadile haiglat, kuid ka seal oli kõik kokku varisenud. Mohamad kannatas kohutavalt ja mõistsin, et ainus variant on otsida arstiabi Türgist,» kõneleb pereisa.

Nii koliski perekond Türki. Mohamad sai vajaliku arstiabi ja teda opereeriti. Isa ja kaks vanemat poega läksid tööle. Hasan töötas koos isaga ehitusel ja Sami pagaripoes. Sealne elatustase oli aga perele liiga madal: sissetulekud olid väikesed ja vanemaid lapsi ei olnud võimalik kooli saata, sest nad pidid tööl käima. Seetõttu võttis isa vastu otsuse uuesti kolida. Ta pöördus ÜRO Pagulasameti poole ja registreeris end seal sooviga riigist lahkuda.

Kas Hispaaniasse?

Perekond elas ja töötas siiski veel aasta aega Türgis. Kui ühel päeval perekonnale keskusest helistati ja teatati, et nad kolivad Eestisse, sattus pereisa segadusse. «Kas me lähme Hispaaniasse?» küsis ta.

«Ei, Eestisse,» kõlas vastus. Ja kõne lõppes.

Abdulhadi Kasem ootas ühe päeva. Siis helistas uuesti keskusse ja uuris veel kord, kas on ikka kindel, et nad Hispaaniasse ei koli. Saades taas eitava vastuse, mõistis ta lõpuks: neid ootabki tee Eestisse. Ta läks internetti ja guugeldas. See oli esimene kord, kui ta meie riigi kohta midagi teada sai.

Selle aasta 24. augustil saabusid nad Tallinna lennujaama, kust nad sõidutati otse Viljandisse.

Eesti oli nende ainus variant – muid riike neile elamiseks ei pakutud. «Me olime algul ikka pisut hirmul, sest siin on teine kultuur, teistsugused inimesed. Me ei teadnud Eestist ja elust siin mitte midagi,» räägib Abdulhadi Kasem.

Perekond kartis, et siinsed inimesed ei aktsepteeri neid ega võta neid hästi vastu. Läinud on aga sootuks vastupidi. Abdulhadi Kasemi sõnul on inimesed Viljandis lahked.

«Mulle meeldib Viljandi väga. See on äärmiselt ilus linn ning siin on head ja sõbralikud inimesed. Tihtipeale ütlevad võõrad meile tänaval tere ja mõni tuleb kallistamagi.»

Abdulhadi Kasemi sõnul ei meeldinud tema naisele Türgis elada just seepärast, et sealsed inimesed ei olnud sõbralikud ning suhtusid neisse negatiivselt. «Siin on Ebtsam väga õnnelik.»

Hasan ja Sami ütlevad naeratades, et nad on siinse eluga väga rahul, ning ka pere kõige pisemad on isa ütlemist mööda rõõmsad. «Türgis oli nii, et lapsed hakkasid nutma, kui pidid lasteaeda minema. Siin nutavad nad, kui ei ole lasteaiapäev. Neile meeldib seal väga.»

Perel on kahe kuu jooksul siinsete inimestega olnud vaid üks halb kogemus. See oli ligikaudu kuu aega tagasi Männimäe Säästumarketi ees, kui ühed purjus inimesed nende peale röökisid ja koledaid sõnu karjusid.

«Aga see oli erand,» tähendab Abdulhadi Kasem ning toob tasakaaluks välja, et neil on olnud ka üks äärmiselt positiivne kogemus.

«Ühel päeval hakkas üks naine meiega araabia keeles rääkima. Küsis, kuidas läheb, ja pakkus abi. Tema nimi on Valentina. Selgus, et kui ta oli meie perest kuulnud, tuli ta sinna kanti, kus elame, meid otsima. Ta oli väga tore ja abivalmis.»

Süüria perekond elab Viljandis lihtsat elu.

«Ärkame üles, viime naisega lapsed kooli ja lasteaeda, tuleme koju, sööme, käime eesti keele kursustel ja õpime kodus iseseisvalt eesti keelt. Õhtuti räägime lastega nende päevast ja lähme magama,» jutustab pereisa.

Vanemad käivad keelekursustel neli korda nädalas. Abdulhadi Kasem teab küll juba mõningaid eestikeelseid sõnu, nagu «tere», «aitäh», «nägemist», «head aega», «Viljandi», «haige», «banaan», «tomat» ja numbreid, kuid nendib, et lapsed oskavad eesti keelt paremini, sest on lasteaias ja koolis pikemalt selle sees.

Omad moodused

Hasan ja Sami käivad Jakobsoni koolis: Hasan kaheksandas ja Sami seitsmendas klassis. Eelkõige on neil küll keeleõpe, kuid perekonna tugiisiku sõnul käivad nad järjest rohkem ka oma klassi tundides.

Kuigi keelebarjääri tõttu on lastel koolikaaslastega suhelda keeruline, on nad selleks leidnud oma viisi ning neil on välja kujunenud oma seltskond, kellega rohkem koos aega veedavad. Hasan suhtleb sõpradega Google Translate’i abil ning kasutab ka Facebookis rakendust, mis tema araabiakeelse teksti eesti keelde tõlgib.

Hasani lemmikõppeaine ongi eesti keel. Ta nendib, et seda on küll raske õppida, aga ta tunneb, et saab sellega aina paremini hakkama, ja loodab, et suudab juba üsna pea sõpradega eesti keeles suhelda.

Samil on sõpradega suhtlemiseks oma moodus: et ta on väga hea joonistaja, üritab ta end mõistetavaks teha joonistuste abil. «Tihti püüame üksteisele ka kätega seletada, mida öelda tahame,» lisab ta.

Sami lemmiktunnid koolis on matemaatika ja eesti keel. Selle peale ütleb Hasan kõrvalt selges eesti keeles: «Mulle ei meeldi matemaatika.»

Hasan räägib, et nad sõpradega küll pärast kooli linnas kokku ei saa, kuid mängivad tihti pärast tunde koos jalgpalli ning hommikuti tulevad paljud koolikaaslased juurde, ajavad juttu ja teevad nalja. «Me veedame enamiku ajast koolis. Mulle meeldib seal.»

Sami sõbrustab oma ütlemist mööda terve oma klassiga. «Me mängime ka jalgpalli koos ja nad aitavad mul koolis asju paremini organiseerida.»

Julgen 16-aastaselt Hasanilt küsida sedagi, kuidas talle Eesti tüdrukud meeldivad. Sellele ta küll veidi pelgab isa ees vastata, aga lausub siiski, et Eesti tüdrukud on väga ilusad ja toredad.

«Sa võid nendega välja minna, kui tahad,» julgustab isa kõrvalt.

Tulevik Viljandis

Kasemi perekond on muhamedi usku. Pereisa arvates seisnevad aga Eesti ja Süüria suurimad erinevused selles, et siin on palju puhtam ja eestlased on märksa rohkem haritud. «Eestlased on ka tunduvalt avatumad. Mulle meeldib veel, et siin on palju rohelist ning eestlased peavad lugu oma tervisest ja toituvad tervislikult.»

Abdulhadi Kasem ise siiski veel kuigi palju Eesti toitu maitsnud ei ole, sest kodus söövad nad araabiapäraseid roogi. Lapsed on aga koolis ja lasteaias Eesti toiduga tutvunud ning Hasani ja Sami lemmikroad on kanasupp ja makaronid. Eesti maiustused ja küpsetised kuuluvad terve pere lemmikute hulka.

Tuues veel välja erinevusi Eesti ja Süüria vahel, märgib Abdulhadi Kasem, et siinsed haiglad on lausa perfektsed. «Süüria haiglates ei ole puhtust ollagi ja pealegi, kui sul raha ei ole, ei saa sa üldse kuskil ravi. Süürias pead sa olema rikas, et sinu eest hoolitsetaks. Kui oled vaene, siis head teenindust ei saa. Eestis ei tehta nii suurt vahet rikaste ja vaeste vahel.»

Pere on kirjeldamatult õnnelik, et ta Viljandis elada saab. Pojad armastavad jalgpalli mängida ja koolis käia, isale meeldib kalal käia, pere noorimad liikmed on lasteaias rõõmsad ning ka pereema on väga rahul.

«Me tunneme ennast siin turvaliselt,» ütleb Abdulhadi Kasem ning lisab, et tema siit lahkuda ei taha, sest Viljandi on elamiseks vaikne ja hea koht.

Pereisa tahab siin kindlasti tööle minna ja soovitavalt ehitajana, sest on seda ametit varem pidanud. Tema pisike unistus on leida töö ja samal ajal õppida.

«Praegu on keeruline tööle minna, sest ma ei oska keelt. Pean oma oskusi parandama ja ma ei raiska aega. Õpin kodus eesti keelt ja kultuuri ning loodan, et üsna pea olen piisavalt hea, et siia keskkonda sobituda,» ütleb Abdulhadi Kasem.

SÕJA ALGUS 

Süüria kodusõda vallandus 2011. aasta märtsis riigi lõunaosas Dar‘a linnas, kui teismelised koolilapsed joonistasid kooli seintele revolutsioonilise loosungi «Rahvas tahab režiimi kukutada» ning valitsus vahistas nad ja piinas neid.

• Rahva rahulolematus valitsuse käitumisega viis meeleavaldusteni. Rahutused vallandasid üleriigilise protesti, millega nõuti president Bashshar al-Asadi tagasiastumist. Valitsus kasutas meeleavaldajate rühmituste laialiajamiseks julgeolekujõudu, kes avas demonstrantide vastu tule ja tappis hulga inimesi.
• 2011. aasta juuliks oli sadu inimesi üle riigi tänavatele aetud. Opositsiooni toetajad hakkasid relvi haarama: esialgu enesekaitseks ning hiljem selleks, et julgeolekujõud oma kohalikult alalt välja suruda.
• Vägivald eskaleerus ja riik laskus kodusõtta, sest mässulised astusid valitsuse vastu lahingusse, et saavutada kontrolli nii linnades kui maal. Võitlus jõudis pealinna Damaskusesse ja Aleppo linna 2012. aastal.
• ÜRO humanitaarabi ametniku sõnul on kõige katastroofilisem olukord, mida inimesed viieaastase Süüria kodusõja ajal nägema on pidanud, just Aleppos, sest see on püsiv lahingukolle.
• 2013. aasta juuniks oli ÜRO andmetel Süüria konfliktides hukkunud 90 000 inimest. 2015. aasta augustiks oli hukkunute arv tõusnud 250 000 inimeseni.
• Konflikt on nüüd rohkem kui lihtsalt võitlus nende vahel, kes on al-Asadi poolt või vastu. Süüria kodusõda on suurim meieaegne humanitaarkriis. Pool riigi sõjaeelsest elanikkonnast – rohkem kui 11 miljonit inimest – on tapetud või sunnitud oma kodust põgenema. Pered võitlevad, et Süürias ellu jääda, või loovad uue kodu naaberriikides. Osa riskib eluga, rännates Euroopasse, kus loodab leida uue võimaluse.

Allikad: BBC, MercyCorps, The Guardian

Foto: Allikas: Sakala

SÜÜRIA

Süüria on riik Lähis-Idas. 

• Naabrid: põhjas Türgi, idas Iraak, lõunas Jordaania, edelas Iisrael
• Pindala: 185 180 km²
• Rahvaarv: 2016. aasta novembris 17 859 608, enne sõda 2011. aastal 23 miljonit
• Riigi keel: araabia
• Religioonid: 87 protsenti moslemeid, 10 protsenti kristlasi, 3 protsenti druuse ja juute

Allikad: Infoplease, Countrymeters

Lillepalu Pille-Riin Foto: Erakogu

KOMMENTAAR

Pere on motiveeritud

Tutvusin selle perekonnaga juba esimesel päeval, mil nad Viljandisse saabusid. Nad on äärmiselt heatahtlikud ja kannatlikud ning igasugustele ettevõtmistele altid. Nad on kõigiga meeletult sõbralikud ning tõeliselt motiveeritud Eestiga tutvuma, siin olema ja meie riigi kohta rohkem teada saama. Nad on ka ise tõdenud, et elavad siin juba praegu paremini, kui elasid Türgis pärast veidi rohkem kui aastat aega. 

Ma ise alguses pelgasin veidi, kuidas kõik selle perekonnaga nüüd kulgema hakkab – nad ju ikkagi ei räägi inglise keelt. Aga kõik on kinni nende enda tahtmises ning tahtmisest Eestisse sisse elada ja siia integreeruda neil puudust ei tule.

Mina räägin nendega eesti keeles ja vajaduse korral kasutame Google Translate’i abi ning suhtlemine läheb ladusalt. Hästi vahva on, et nii kui nad eesti keelt õppima hakkasid, hakkasid nad seda kohe ka praktiseerima. Kahe kuuga on nad just keeleliselt palju arenenud.

Nad on muidugi ka targad ja mõistlikud inimesed, see kumas juba alguses neist läbi. Nad on tõeliselt uudishimulikud ja näitavad välja, et neile meeldib Viljandis.

Kõige olulisem on, et meie linna elanikud näitaksid selle pere vastu head tahet, ütleksid neile sõbralikult tere ja naerataksid neile – see on kõige lihtsam hea tahte märk. Kui on näiteks näha, et keegi neist on millegagi hädas või räägib keegi nendega tõredal toonil, ei tohiks peljata nende juurde minna, öelda lahkelt tere ja küsida, kas neil on kõik hästi. Sellest väljendist saavad nad juba eesti keeles aru. 

Kujutage ise ette, et olete riigis, mille keelt ja tähestikku te ei tunne, ja keegi tuleb teiega vihasel toonil rääkima. Abi paluda on keeruline, sest ei oska selgitada, et oled hädas. Õnneks on Viljandi inimesed üldiselt sõbralikud ja toetavad ning sellised olukorrad on pigem väga harvad.

Siinkohal tahan tänada ka Viljandi konstaableid, kes on pere tegemistest väga huvitunud ning küsivad alati, kas neil on ikka kõik hästi ja korras.

Juba praegu on perele tulnud väga palju abi ja toepakkumisi, mida kõike ei jõuagi niimoodi vastu võtta, nagu tahaks. Aga hea tahte märk on oluline. See viib edasi ja motiveerib.

Loo 5. novembril ilmunud versioonist jäi lausete vale järjekorra tõttu ekslik mulje, et pere töötas pärast Eestisse tulekust teadasaamist aasta Türgis. Õige on, et pere registreeris end ÜRO pagulasametis sooviga riigist lahkuda ning elas ja töötas pärast taotluse esitamist veel aasta aega Türgis. Loo autor Merlin Kuld palub vabandust. Parandatud 7. novembril kell 18.11.