Sööme sõnu. Kalapäev ja vorstikaste

Veisekoot köögiviljadega Foto: Üllar Priks

Nõukaaja lapsena olen ma üles kasvanud võrdlemisi lihtsa ja etteaimatava toidu peal. Kartul ja kaste, kapsasupp, saiavorm... Ega neil roogadel ju iseenesest midagi viga olnud, aga olgem ausad, ühel kaunil hetkel saaks isegi ööbikukeeltest ja hõrgust ambroosiast isu täis. «Jälle seesama sara!», kui tsiteerida surematut klassikat.

Et valikuga oli kogu aeg ka peenike pihus, tuli olukord kuidagi loogiliseks ja iseenesestmõistetavaks muuta. Eks seepärast haisenudki kõik hruštšovkade trepikojad neljapäeviti praetud räimede järele. «Sellel päeval me lihtsalt sööme kala!» Nagu oli täiesti elementaarne süüa nädalas paaril korral näiteks vorstikastet või makarone hakklihaga. Ja niimoodi päevast päeva.

Ma tean inimesi, kellele säärane toitumine jäigi elu normiks ning kes lasevad «vana hea koduse maitse» sildi all kümmekonna toonase põhiroa otsas uljalt edasi.