Sööme sõnu. Joo see tee sidruniga, joo

Foto: Üllar Priks

Vahel on inimene ikka haige, ükskõik kui järjekindel talisupleja või küüslaugulutsija ta ka poleks. Viirus ei halasta. Vaatab, et puud on oma striptiisisõuga finaalini jõudmas, kargab pahaaimamatul kodanikul kõrist kinni ja väänab käed selja taha. Oledki haardes ja tunned, kuidas elajas hakkab sul väge seest välja kiskuma.

Sain minagi oma sellesügisese sessiooni kätte. Kogu pere sai. Istusime kõik nagu elamist mööda laiali pillutud Matrjoškad ja hõõrusime majapidamispaberirullidega nina Rudolfi-punaseks. Eks me proovinud erinevaid ravivõtteid, aga kokkuvõtteks võib öelda: sidrunit, mett ja ingverit kulus nii uhkelt, et oleks pidanud kraami otse hulgilaost tellima. 

Ausõna, lõpuks ajas paljas sidruni peale mõtlemine lõuapärad krampi. Ja kui proovisin tekivirna all ennast haletsedes kodust Elmari raadiot kuulata, põrutati sealt nagu kiuste ainult kahte lugu, mille kandvad sõnumid olid «Vitamiin, vitamiin, vitamiin, nüüd aita» ja «Joo see tee sidruniga, joo». Tervisenädal olla käimas. Nunuhh.