Keskmise eestlase kodust leiab portsu dopingut

Nohu käes vaevlevale haigele võib üks Sudafedi tablett leevendust pakkuda. Rahvasportlane, kes tahaks Sudafedist kätte saada sooritusvõimet tõstvat pseudoefedriini, peaks tarbima seda karpide kaupa. Paraku võib selline katse lõppeda maksakahjustusega haiglas. Foto: Freepic.com

Kui mitmekordne Euroopa meister ja olümpiamedalist Kaspar Taimsoo peaks saama päikesepõletuse või mõne muu kergema tervisehäda, käitub ta oma sõnul nagu keskmine Eesti mees – kannatab valu ära.

Esimesse apteeki ta valuvaigistit või mõnd muud ravimit otsima ei torma, sest erinevalt keskmisest Eesti mehest on temal vaja täit kindlust, et ravim, tervisetoode või toidulisand ei sisaldaks dopingut. Sportlasele keelatud ained võivad peituda aga kõigile vabalt kättesaadavates kaupades ning Eesti tuntuim dopingainetega kursis olev teadlane Kristjan Port kinnitab, et neid võib apteekidest leida päris suurel hulgal.

Theraflust lisajõu otsimine viiks haiglasse

Kui enesetunne läheb kehvaks ja palavik tundub juba nurga taga olevat, soovitab apteeker tarvitada Theraflud. Usutavasti on päris paljud eestlased seda joonud ning olnud seega mingil hetkel dopingutarvitajad. Sudafed või Actifed on nohu või köha puhul väga levinud ravimid, aga needki ei tohiks sportlasega samas ruumis viibida.

Kõik nimetatud medikamendid sisaldavad pseudo­efedriini, mis sportlasele on võistlusperioodil keelatud. Seda, kui palju Theraflu pulbrit või Sudafedi tablette tuleb ära süüa, et test dopingu tarvitamist näitaks, pole täpselt teada. Kristjan Pordi andmetel on käsimüügiravimite toimeainete hulk ja kontsentratsioon neis sedavõrd väike, et normaalselt tarvitades keegi oma kehasse dopingut selle klassikalises mõttes ei pumpa, aga kui koguseid suurendada, ületab pseudoefedriini tase lubatud piiri.

Mis saab aga siis, kui mõni rahvasportlane üritaks pseudoefedriini taseme tõstmiseks enne ümber Viljandi järve jooksu hakata suurtes kogustest Theraflud sööma, võtaks korraga sisse näiteks paarkümmend pakikest seda pulbrit?

«Rajale ta ei läheks, pigem haiglasse,» arvas Viljandi Kesklinna apteegi juhataja Liina Pääru. «Selline annus Theraflus olevat paratsetamooli on juba väga toksiline ja see võib tekitada maksakahjustuse.»

Apteekide käsimüügiravimite sektsioonis on doping­aineid sisaldavaid ravimeid üsna vähe. Peale pseudoefedriiniga külmetusrohtude ehk vaid hüdrokortisoonkreem, mida ekseemide korral kasutatakse. Enamik dopingaineid on ravimites, mille kättesaamiseks peab olema arsti retsept.

«Retseptiravimid on selles mõttes kuritarvitatavad, et sportlane võib haigust simuleerida ja saada nii võimaluse ravimi hankimiseks,» tõi Port ühe variandi, kuidas dopinguni võib jõuda.

Toidulisandid on sportlasele kõige ohtlikumad

Nii dopinguküttidele kui sportlastele teevad aga eriti muret kõiksugu toidulisandid, mida võib osta apteegist, toidupoest või hoopis mõnest netikauplusest. Just toidulisandid ehk kõiksugu multivitamiinid, valgupreparaadid ja muu selline kraam võivad peita dopingut nii, et seda pole isegi etiketile kantud.

Apteeker Liina Pääru sõnul tuleb rangelt vahet teha ravimitel ja toidulisanditel, ehkki mõlemaid saab apteegist osta. Ravimeid kontrollib ravimiamet ja neile esitatud reeglid on väga karmid, palju karmimad kui toidulisanditel, mille ohutust kontrollib veterinaar- ja toiduamet. Eestis tuvastati alles sel kuul, et müügile lubatud toidulisandis Cellfood on teisi aineid ja hoopis teistes kogustes, kui oli selle etiketil kirjas.

«Uuringute põhjal võib järeldada, et umbes 20 protsenti toidulisanditest võivad sisaldada spordis keelatud aineid,» lausus Port.

Eesti Antidopingu juhatuse liige Elina Kivinukk lisas, et Saksamaal tehtud uuringute põhjal leiti 15 protsendis toidulisanditest lausa anaboolseid steroide ning Suurbritannia uuring tuvastas, et 44 protsenti kõigist dopingujuhtumitest oli seotud toidulisandite tarvitamisega.

Tippsportlane vajab aga taastumiseks valke, mineraale, vitamiine ja muid aineid, mida reeglid lubavad tarvitada ja mida toidulisandid ka pakuvad.

Aastas kaheksa või üheksa korda dopinguküttidega kohtuv Kaspar Taimsoo ise endale toidulisandeid otsimas ei käi. Need tulevad koondise arsti kaudu ning on enne läbi uuritud ja kontrollitud. «Meie oleme kogu aeg kasutanud enam-vähem samu asju ja suuri muudatusi ei tee,» rääkis Taimsoo. Ka põletike või muude haiguste puhul astutakse mööda käidud rada ehk kasutatakse vaid neid ravimeid, mis on teada.

Eesti Antidopingu lehelt võib leida põhjaliku nimekirja, millesse on kantud kõik keelatud ained ja nii palju neid sisaldavaid ravimeid, kui Eestis müügil on. Selles andmebaasis on kaugelt rohkem kui tuhat sissekannet.

Kaspar Taimsoo tunnistas, et tema seal näpuga järge ajamas ei käi ning usaldab ikkagi koondise arsti. Küll aga jõuavad temani materjalid nende ainete kohta, mis on värskelt keelatud ainete nimekirja kantud.

Dopingainet leiab ka näokreemist ja šampoonist

Kõige enam leiab apteegis müüdavatest vahenditest sellist tippsportlastele täiesti keelatud ainet nagu mannitool. Seda sisaldavad paljud näopuhastusveed, šampoonid, geelid, kreemid ja palsamid. Sama ainet on apteegis müüdavates närimiskummides, toidulisandites ja isegi mõnedes lastele mõeldud kalaõlikapslites.

Mannitool pole tegelikult midagi muud kui suhkruasendaja ja kreemides kasutatakse seda paakumisvastase ainena. Sportlastele on see aga keelatud, sest see peidab õigeid dopingaineid. Mannitool dopinguküttidele erilist muret ei valmista. Kõigist maailma juhtumitest on vaid kahel korral seda ainet leitud ning kreemist keelatud koguse kättesaamiseks tuleks seda lausa süüa tõenäoliselt liitrite kaupa.

Miks aga pole Eestis võimalikke dopingaineid sisaldavatele toidulisanditele ja kosmeetikatoodetele suurelt peale kirjutatud, et need on doping? Näiteks Therese Johaugi juhtumiga kuulsaks saanud Trofodermini kreemi karbil oli Itaalias see hoiatus selgelt kirjas.

«Märgise lisamise kohustus eeldab seaduse muutmist,» selgitas Kristjan Port. Enne seaduse kallale minekut oleks aga vaja veel mitmele tehnilisele küsimusele vastus saada. «Üks on vastutuse teema. Kui märgis peaks mingil põhjusel karbilt puuduma, on näiteks transpordi käigus kaduma läinud, kas siis läheb vastutus müüjale?»

Samuti tekiks küsimus, kes peab märgistuse kinni maksma, kui probleem puudutab väga väikest osa tarbijatest ehk tippsportlasi. Seetõttu on vaid üksikutes riikides märgistus kohustuslik ja Pordi seletusel domineerib ikkagi arusaam, et vastutab sportlane ise.

Haavakreemist sai Norra tippsuusataja doping

Maailma tippsuusataja Therese Johaug räägib avalikkusele, kuidas tema kehasse sattus anaboolne steroid Itaalia apteegis müüdava kreemi kaudu.

Johaugi seletust mööda määris ta Trofodermini nime kandvat kreemi ettevaatamatult katkistele huultele, et neid ravida, ning pisut hiljem näitas dopinguproov, et ta on kasutanud keelatud ainet. Just seda, mida sisaldab too kreem, mille Norra koondise arst oli talle andnud.

Therese Johaugiga koos kuulsaks saanud Trofodermini kreemi Eesti apteekidest ei leia ning siinsed apteekrid ja meedikud seda ei tunne. Ehkki Itaalias on karbile suurelt ja selgelt kirjutatud «Doping», leiavad seda kreemi tundvad meedikud, et Johaugi jutt ja tema antud proov ei klapi. Nimelt tuleks kreemi huultele määrida tuubida kaupa, et selles sisalduva keelatud klostebooli tase üle normi kerkiks.

Johaugile määrati esialgu kahe kuu pikkune võistluskeeld ning juhtumi menetlemine alles kestab.