Prantsuse klassik, 1948. aastal sündinud Pascal Quignard sai 2002. aastal raamatu «Ekslevad varjud» eest Goncourt’i kirjanduspreemia. See ilmus eesti keeles «Loomingu Raamatukogu» väljaandena ning tutvustav tekst nimetab teost filosoofiliseks esseeks fragmentides.
Repliik: Lugemine arendab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamat on algusest lõpuni tarkuseteri täis.
Quignard kirjutab: «Inimkond võlgneb rohkem lugemisele kui relvadele. Nii ka Indias. Nii ka Tiibetis. Nii ka Jaapanis. Nii ka Islandil. Hiinas põhineb kogu tsivilisatsioon kirjutatu lugemisel.»
Ma ei tsiteeriks seda, mida parajasti loen, aga kahjuks ei loe suur osa noort rahvast enam raamatuid ega isegi ajalehti. Viimaseks teoseks jäi neil ehk see, mille kirjandusõpetaja suutis peale sundida.
Nimetatud tõik ei muuda murelikuks üksnes raamatukogusid: lugemisharjumuseta inimeste haridus on poolik.
Ellu on astunud esimene põlvkond arvutite toel kasvanuid. Praegu on neil Youtube, Facebook ja mis kõik veel. Ent lootus jääb: raalisarnased iPadid võimaldavad raamatuid lugeda elektrooniliselt.