Mitusada tonni Mulgimaa õunu sõitis vastuvoolu

Tänavu sügisel saatis Siim Kabrits Viljandimaalt Kesk-Euroopa poole teele 25 koormatäit õunu. Foto: Erakogu

Mullu imporditi Eestisse üle 18 miljoni kilogrammi õunu ja pirne ning eksporditi pelgalt 70 kilogrammi. Seda arvestades on suisa harukordne Mulgimaa mehe Siim Kabritsa ettevõtmine: ta saatis Halliste valla õunaaedadest Kesk-Euroopa turu poole teele rohkem kui 500 tonni õunu.

«Kui need autojuhid tulid ja nägid, mida nad vedama hakkavad, oli neil selline pilk, et see on mul seniajani meeles,» lausus Siim Kabrits.

Mõni Poola autojuht oli vaadanud uskumatul ilmel, imestades, kas tõesti Eesti müüb oma õunu Poola ja Saksamaale. «See nägu peegeldas kõige eredamalt seda, mis neil mõttes oli, ja nad kontrollisid kotte, kas kõigis on ikka tõepoolest õunad sees.»

Puhas õun

Siim Kabritsal on Viljandimaal Halliste vallas õunaaed ja suvi andis märku, et ubinaid tuleb tänavu palju. Eestis on neid müüa keeruline, sest väikesed tööstused ei jaksa suuri koguseid käidelda ja suurtööstused on Eesti õuna vastuvõtu lõpetanud. Nii tuligi leida muu väljund.

Esiti tekkis küsimus, kas jätta õunad üldse korjamata. See ei tundunud õige lahendus. «Tuli leida midagi muud ja mõtlesin mulkide ajaloole, kuidas nad kunagi suutsid oma toodangut Euroopasse müüa, ja sellele, et ehk on Eesti õunu võimalik sinna viia, kuigi ka seal oli väga hea õuna-aasta,» jutustas Kabrits.

Ühtlasi andis ta endale aru, et Euroopas ringleva odava Poola õunaga on raske konkureerida. «Keemia peal kasvatatud õun, mis Poolast tuleb, maksab ju vähem ja seda on palju,» jätkas ta ning märkis, et nii tuli taasavastada oma konkurentsieelis.

Selleks osutus Eesti õuna puhtus. Poolakad ütlevat, et neil on sadu kilomeetreid järjest õunaaedu, aga nii on väga raske kasvatada keemiavabalt. «Poolas on ju põld põllus kinni. Eestis on põld ja mets vaheldumisi ning siin on keemia­vabalt lihtsam toota,» lausus ta.

Mahelimonaadiks

Partnerite leidmine siiski nii hõlbus ei olnud ja pakkumisi tuli saata palju. Päris nullist Siim Kabrits kokkuostjatega suhtlemist ei alustanud: varem on ta Saksamaale müünud metsamarju. Alguses valitses kokkuostjate seas siiski kartus ja ka need, kes enne olid marju ostnud, ei julgenud kohe Eesti õunu sisse võtta. 

«Aga esimesed julged võtsid vastu ja nägid, et kaup on hea ja kvaliteetne. Pigem oligi alguse kartus ja teadmatus, et mis sealt Eestist tuleb ja kus see üldse on. Mõtled küll, et Saksamaa on lähedal, aga seal ei teata sageli, mida Eesti endast kujutab,» rääkis Kabrits.

Maheduse ja puhtusega suudab Eesti tema hinnangul barjääri murda. «Puhas toit läheb Saksamaal ja tundub, et ka Poolas korda, sest kõik saavad aru: küsimus pole mitte hinnas, vaid toidu kvaliteedis.»

Mulgimaa õunad jõudsid Saksamaa ja Poola mahlatööstusesse ning Kabritsa sõnul tehakse neist ka mahelimonaadi. «Lauaõunaga ei jõudnud sel aastal enam tegelda, aga ka selle vastu oli sakslastel huvi,» lisas ta. «Igatahes on see põnev valdkond, milles Eesti kaubal on oma mahedusega teatud konkurentsieelis.»

Õigupoolest oleksid nii sakslased kui poolakad võtnud vastu veel rohkem kui need 25 rekakoormatäit, mis teele saadeti, aga külmad tulid peale ja asi jäi katki.

Õunu aitasid korjata ja koormasse seada kohalikud perekonnad. «Üks asi on muidugi see, et korjamine on suur töö, aga teine on laadimine,» lausus Kabrits ning märkis, et tahab tänada perekond Lohut, Tarkust, Pihut, Kallastet, Toomi, Tautsi, Põtra, Pooli, Kuningat, Aasnat, Kotsatovi ja Kommerit. «Inimesed kohe ütlesid, et löövad käed külge. Paljud korjasid ja panid sinna enda koguse juurde,» tähendas Kabrits.

Kokku läks selle 500 tonni hulgas Kesk-Euroopasse Eesti õunu 20 sorti alates «Sügisjoonikust» ja «Talvenaudingust» kuni «Karksi renetini».