Sahtlisse kirjutatud projektid, teine osa: saamata miljonid ja peatunud areng

Randel Länts Foto: Elmo Riig

17. NOVEMBRIL 2015 kirjutasin Sakala veergudel linna ettevalmistustest piirkondade konkurentsivõime tugevdamise meetmesse taotluse koostamiseks (vaata «Praktiline meel ja projektid sahtlis» – toimetus). Õigemini küll konkreetse plaani ja ettevalmistuse puudumisest, aja raiskamisest ja järjekordse projekti sahtlisse kirjutamisest.

Meenutan lugejale, et Euroopa Liidu käesoleval eelarveperioodil on Viljandimaal konkurentsi tugevdamiseks võimalik taotleda enam kui 11 miljonit eurot, mis on jaotatud vähemalt kahte vooru. Esimene voor oli avatud märtsi lõpust juuli alguseni ning planeeritud oli rahuldada taotlusi umbes poole summa ulatuses kogu projekti mahust ehk siis umbes 5,5 miljoni euro eest. Selle eelduseks oli maakondlik kokkulepe ehk kava. Kokku rahastati meie maakonnast tulnud taotlusi aga vaid kahe miljoni jagu.

JÄTTES KÕRVALE maakonna ülejäänud omavalitsuste taotluste rahuldamata jätmise põhjused (esimene tagasiside voor on 2. novembril), heidan veel kord pilgu sellele, kuidas aeti asju Viljandi linnas ning mis läks valesti ja mis on selle hind.

Nagu ma ka peaaegu aasta eest avaldatud artiklis mainisin, proovis linnavalitsus käituda rehepaplikult ja valimisprogrammis kirja pandud unistusi ellu viia. Küll prooviti euroraha saada veekeskuse tarvis, ehkki kirjalikud vastused riigilt ütlesid, et see pole võimalik, küll linnasüdame korrastamiseks, sealhulgas vabadussamba rajamiseks. Siin jäi saavutuseks soovitud tulemusteta arhitektuurikonkurss, mille pealt enam lihtsalt ei jõutud plaane ümber teha.

Lõpuks esitati kaks taotlust: vanalinna tänavate rekonstrueerimine ja Kantremaa tööstusala avaliku tugitaristu ajakohastamine. Neist esimene, linnavalitsuse silmis prioriteetne, ei kvalifitseerunud. Teisega sooviti Pärnu maanteel, Pargi, Planeedi ja Tähe tänaval ning Metsküla teel rajada kanalisatsioon ja korrastada teekate.

23. oktoobril saabus linnavalitsusse Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt kiri, milles linnapead informeeriti, et soovitud mahus projekti ei rahastata, sest see ei vasta rahastamise tingimustele. Summat vähendati ligi poole võrra ehk peaaegu kahest miljonist jäi järele üks. Välja jäi avalikkuse mõttes vahest olulisim lõik ehk Pärnu maantee.

MIS SIIS JUHTUS? Kuidas läks niiviisi, et teoreetiliselt enam kui aasta ettevalmistatud projekt jääb pooleldi rahastamata?

Põhjuseid on kindlasti mitu, kuid peamiseks pean linnavalitsuse nõrka juhtimist. Linnapea sagedastest välisreisidest ja «komandeeringutest» Tallinna räägitakse juba legende. Tundub, et linnapea äraolekul ei pinguta ka ülejäänud seltskond. Lisaks linnavalitsuse kaadri voolavus, mis omakorda aeglustab protsesse ja hajutab vastutust.

Teiseks põhjuseks on vanamoodne mentaliteet. Jällegi, juba aasta tagasi mainisin, et tänapäeval pole enam kellelgi niinimetatud telefoniõigust. See tähendab, et enam ei piisa, kui esitame projekti õigel ajal, pööramata tähelepanu selle sisule, ning loodame siis «oma meeste» kaudu Toompeal asjad korda saada. Sellised ajad on õnneks lõppenud, loodetavasti jäädavalt. See aga tähendab, et konkureerime kõikidega päriselt ning taotlused peavad vastama tegelikele kavatsustele.

Viljandi esitatud Kantremaa tööstusala taotlus oli aga lihtsalt kehv. Linnavalitsus ei olnud võimeline seda ise kirjutama ning kogu töö osteti sisse. Iseenesest pole selles midagi halba, kuid lugedes tundub, et selle on koostanud inimene, kes pole Viljandi oludega kursis. Palju on trafaretseid lauseid, mis on lihtsalt arengukavast kopeeritud ning mida on keeruline seostada konkreetse projekti tegelike eesmärkidega. Niiviisi me lati alt läbi lendasimegi.

KOLMAS PÕHJUS on strateegilise planeerimise puudumine. Linnavalitsus tegelikult ei tea, mida ta tahab. Küsimuse peale, milline on niinimetatud laiem pilt, saame tavaliselt vastuse, et seda pole. Seega võib järeldada, et puudub arusaam, millist linna me soovime, mida selleks teha tuleb ja mis järjekorras. Pigem on aluseks valimislubadused või arvamus, et seda ja teist tehes võib tulla nii ja nii palju hääli.

Järgmisel aastal on valimised ja küll me siis neid lindilõikamisi näeme. Kas need linna arengule kaasa aitavad, on juba omaette küsimus.

Tulen tagasi osaliselt rahuldatud projekti juurde. Mind teeb kurvaks, et linnavalitsus jättis oma sahmimisega kasutamata võimaluse linna arendada. Jah, miljoni me võime saada eeldusel, et tehakse vajalikud korrektiivid, ja programmi teisest voorust on võimalik ka lisa taotleda, sest umbes üheksa miljonit on ju veel alles, kuid asi, mida me linnana kunagi tagasi ei saa, on kaotatud aeg. Teisisõnu taotluste vahele jääv periood, mille jooksul nii mõnigi teine maakonnakeskus edasi liigub.