Tüütud lutikad tungivad taas Eestimaa kodudesse

Üha rohkem tuleb putukatõrjujatel tegemist teha lutikatega. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Kevaditi kipuvad majapidamisse ronima sipelgad, suvel tüütavad sääsed ja kärbsed. Viimasel ajal on aga taas hakanud inimestele peavalu põhjustama lutikad. 

«Olen üle 15 aasta omal alal töötanud. Esimesed kümme aastat kas lutikaid ei olnud või olid meil poes müügil vahendid, millega sai neist lahti,» rääkis kahjuritõrjega tegeleva osaühingu Rentokil Lõuna-Eesti piirkonnajuht Anneli Haavandi.

Praegu tundub talle, et firmad, kes lutikatõrjeks mürke ja kemikaale toodavad, ei ole enam Eesti turust huvitatud. «Oleme võib-olla liiga väikesed. Igal juhul praegu ei paista Eestis müügil olevat sellist mürki, mis aitaks. Vahendeid on kas liiga vähe või nad pole piisavalt mõjusad.» 

Nii ongi viimasel paaril aastal lutikaid järjest juurde siginenud ja kahjuritõrjujatel päris palju tööd. «Meie oleme saanud nädalas isegi viis-kuus korda väljakutse,» tõdes Haavandi. 

Roosa karu

Lutikad ei teki majapidamisse niisama. «Üsna palju tuuakse neid kaasa reisidelt – maailm on ju lahti,» tähendas Anneli Haavandi ning nentis, et neid võib saada isegi Kesk-Euroopa korralikust hotellist. «Lihtsalt igasugust rahvast liigub sealt läbi. Eks siis tuuakse kohvritega neid kaasa ja hakkavadki paljunema.»

Tihtipeale levivad lutikad suures majas ühest korterist teise. Haavandi teadis näiteks juhtumit 12 korteriga trepikojast, kus keskmises ühetoalises korteris elas naine, kelle mees käis tööl Soomes. «Eks mees oli need lutikad kuskilt sealt toonud ja tädike elas kaheksa kuud vapralt nendega koos. Ta ei olekski arvatavasti julgenud seda kellelegi öelda, kui juba ka kolm kõrvalkorterit poleks lutikaid täis olnud.»

Aga ega kahjuritõrjujad tee Haavandi sõnul mingeid imesid. «Pole nii, et tuleme lihtsalt kohale ja laseme toru juurde mürki. Inimestel endal tuleb suur töö ära teha.»

Lahti on tarvis võtta näiteks voodid ja diivanid, aga ka põrandad ja kõik sellised kohad, kuhu see väike putukas võib muneda.

«Inimene tihtipeale ei viitsi niisugust ettevalmistustööd teha,» nentis spetsialist ning lisas, et mainitud korterelamus saadi probleemil sabast kinni alles siis, kui see oli väga hulluks läinud, ja need korterid tuli kõik laiali lammutada.

Haavandi meenutas veel ühte juhtumit.

«Ühes väikses külas oli kõrvuti neli kortermaja. Sealt inimesed mitu korda helistasid ja küsisid, mida lutikatega teha, aga ühisele meelele ei jõudnud, et teeks tõrje ära. Paari aastaga olid kõik need majad lutikaid täis.»

Nendestsamadest korteritest käisid aga lapsed koolis ja lasteaias ning andsid omakorda lutikaid edasi.

«Olen ise ühes linnas näinud, kuidas välja oli visatud poolteisemeetrine roosa mängukaru ja väga korralik diivan,» jutustas Haavandi. «Sellal, kui sai ühistu esimehega juttu aetud, tuli kõigepealt üks Audi. Juht vaatas, et ilus karu, ja viskas selle autosse. Varsti oli diivan samuti läinud. Pärast rääkis tehnik, et seal ühes majas olid lutikad olnud ja roosa karu oli tal meeles. Ju siis diivan oli ka sealt ning kaks inimest viisidki sedasi endale lutikad koju.» 

Kuum vesi

Nagu Anneli Haavandi nentis, ei pruugigi lutikate märkamise korral kohe esimese asjana tõrjemeeskonda kutsuda, vaid tuleks ise kiiresti liigutama hakata.

«Kui tolmuimejaga üle käia ka kõik tapeedivahed, liistuääred, lahti võetud diivanid ja muud niisugused kohad, siis see on ka juba suur asi,» rääkis ta ning lisas, et puhastust tasub teha juba ainuüksi tulise veega. «Inimesed on ju ka rääkinud, et vanasti kallati keev vesi lutikale kaela. Kuum tapab igasuguse putuka ära. Ootamisest, et ta lihtsalt ise ära läheb, ei ole kasu ja tõrjuja pole imetegija, kes saab inimeste terve elu jooksul kogutud asjade hulgas tõrje paari tunniga ära teha, nii et enam ühtegi lutikat poleks.»