Toomas Hendrik Ilvese selgitused Ärma talu asjus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Toomas Hendrik Ilves

FOTO: Elmo Riig

(Järgneva avalduse tegi Toomas Hendrik Ilves läinud reede õhtul.)

VIIMASTE PÄEVADE meediakajastus minu ja EAS-i otsuse ümber on tekitanud palju küsimusi ja süüdistusi. Keegi peale minu ei saa ega peagi neile vastama. Võtan omaks, et järelikult pole varasematest selgitustest piisanud. Selles pole mul kedagi teist peale iseenda süüdistada. Mul on kahju, et sellesse kõigesse on nüüdseks tõmmatud EAS-i praegused ja endised töötajad, samuti mu kunagised head kolleegid ja abilised vabariigi presidendi kantseleist.

Asju, mida pean oma eraellu puutuvaks, pole mulle kunagi meeldinud avalikult ja detailselt käsitleda. Veelgi vähem neil juhtudel, kui asjad pole sujunud kavandatud viisil või kui need on läinud otsesõnu halvasti. Leian, et see on inimlik. Samas annan enesele aru, et kui peategelaseks on president ja kui asjaga on seotud Euroopa maksumaksja raha, siis pole selgitustest pääsu. Vabandan, et pole selles valdkonnas olnud alati oma ülesannete kõrgusel. Mul on kahju, kui seeläbi on löögi alla sattunud usk Eesti riigis aetavate asjade läbipaistvusesse ning koos sellega ka minu enda usaldusväärsus.

OLEN OMA EMAPOOLSE suguvõsa kodutalu taastanud alates 1990. aastate algusest. Jõudumööda, vastavalt oma majanduslikele võimalustele, oskustele ja ajale. Selles on olnud võrdsetes osades kohusetunnet oma eelkäijate ees ja armastust selle looduslikult kauni ja rahuliku paiga vastu.

Talu taastamisse olen viimase 25 aasta jooksul paigutanud kõik oma säästud, lisaks olen võtnud pangalaene. Kui mind valiti 2004. aastal Euroopa Parlamenti, siis võimaldas sealne, Eesti mõttes äärmiselt hea sissetulek suuremalt mõelda. Taastada talu endises hiilguses. Koduks oma perele. Selleks plaaniks oli mul majanduslik kate olemas, eriti arvestades parlamendisaadiku turvaliselt pikka ametiaega, mis enda soovi ja valijate tahte korral võinuks viis aastat hiljem ka pikeneda.

Mu tollal koduse eksabikaasa Evelini plaani rajada Ärma tallu kohalik taluturismi- ja konverentsikeskus suhtusin toetavalt. Temal oli selleks aega ja tahtmist, tunnustan teda tagantjärele siiralt pealehakkamise eest. Aga andsin toona ja annan praegu endale selgesti aru, et minul seesuguseks ettevõtmiseks vajalikku visadust, samuti oskusi pole. Ma ei poe Evelini selja taha ega lükka teda ette. Seesugused suured, ühist kodu puudutavad otsused sünnivad peres alati koos.

Ühise ettevõtmise raames taotles turismitalu majandamiseks loodud osaühing Ermamaa ka EAS-ilt toetust. Projekt oli hea, saimegi veidi üle 190 000 euro sihtotstarbelist toetust, et lisada talu eluhoonele kõigile euronõuetele vastav köök, bussiparkla, konverentsisaal, kõigi mugavustega külalistetoad ja muud sarnast. Ruumid, mida tavaline kodu ei vaja, ning milleta talu saanuks väga edukalt hakkama.

2006. AASTAL, PÄRAST nii pangalt võetud laene kui EAS-ilt saadud toetust (millega kaasnesid kohustused), andsin järele palvetele kandideerida riigipeaks. Vastu toonaseid ootusi osutusin valituks. Korraga muutusid Ärma talu staatus ja kõik sellega seotud plaanid. Kordades muutus ka mu sissetulek, mõistetavatel põhjustel on eurosaadiku palk suurem kui Eesti riigipea oma. Ainus, mis ei muutunud, olid kohustused, sealhulgas EAS-i toetuse aluseks olnud äriplaan.

Mõnda aega üritas Evelin vastuvoolu ujuda. Osaühing Ermamaa võttis Ärmal vastu maksvaid kliente, toimusid üritused. Ent üsna pea sai selgeks, et presidendi kodu on midagi muud kui eurosaadiku oma. Julgeolekukaalutlused ei võimaldanud hoida samal ajal sama katuse all riigipead ja kontrollimata taustaga külalisi. Samuti tuli alati pärast klientide lahkumist teha ulatuslik ja kulukas julgeolekukontroll, tuvastamaks, ega keegi külalistest ole paigaldanud hoonesse enesest julgeolekuriski kujutavaid seadmeid.

Teisalt olnuks vähemasti eetiliselt küsitav, kui mitte potentsiaalselt korruptiivne olukord, kus presidendi abikaasale kuuluv ja tema juhitav ettevõte ajaks presidendi kodus eraäri. Ühesõnaga – tuli leida lahendus, mis võimaldaks mul täita kohustusi pankade ja EAS-i ees, minemata vastuollu antud lubaduste ja Ermamaa äriplaaniga.

TAGANTJÄRELE TUNNISTAN, et kõiki asjaosalisi rahuldav kompromiss sai keeruline ning selle selgitamisega tulnuks rohkem vaeva näha. Et kuidas sai minust turismitalu ainus klient, sisuliselt üüriline oma kodus. Aga midagi paremat mina ega keegi teine tookord välja mõtelda ei suutnud.

EAS-i toetuse aluseks olnud äriplaan külmutati ajani, mil ma enam president ei ole. Ermamaa pankroti vältimiseks ja panga ees võetud kohustuste täitmiseks tasusin pea kümme aastat oma presidendipalgast umbes 1000 eurot kuus oma abikaasa osaühingule. Tõsi, vastavalt presidendi ametihüvede seadusele kattis presidendi kantselei olulise osa talu niinimetatud kommunaalkuludest. Aga kantselei pole kunagi panustanud sentigi ei talu kapitaalremonti ega põhivarasse. Need asjad seisid rangelt eraldi.

Sama võib öelda minu ja osaühingu Ermamaa kohta. Mina selle ettevõtte ja rahaasjadega, nagu ka EAS-iga sõlmitud lepinguga ei tegelnud.

Vahepeal sai Ärmast omamoodi riiklik turismiobjekt. Pea kümne aastaga võtsin seal vastu ligi 4000 külalist. Eesti kultuuri- ja kodukanditegelasi, ettevõtjaid, sportlasi, poliitikuid, Euroopa Liidu volinikke. Aga ka üheksa presidenti ja arvukalt teisi välismaa sõpru ja partnereid. Kordagi ei tekkinud mõtet küsida oma koduuste avamise eest kelleltki raha, kuigi äriettevõtte loogika seda nõudnuks.

Kümne aastaga sai Ärmast kindlasti Mulgimaa, kaudselt kogu Eesti visiitkaart. Selline, mitteformaalne viis külalisi võõrustada on osa diplomaatiast ning usun siiralt, et see aitas kaasa Eesti käekäigule. Täpsustan igaks juhuks kohe, et nende arvukate vastuvõttudega kaasnenud kulusid, näiteks toitlustamisele, ei maksnud kinni mina ega osaühing Ermamaa. Need olid riiklikud, mitte isiklikud kokkusaamised.

PÄRAST 2011. AASTA sügist ehk mu teise ametiaja algust tuli hakata mõtlema, mis saab selle järel, kui Ärma kaotab oma «riikliku objekti» staatuse. Nagu nüüd tean, tegi EAS 2012. aastal otsuse, et juhul kui äriplaani lahtikülmutamine ei peaks miskipärast õnnestuma ehk kui Ärma talu turismiobjektina enam ei tegutse, siis tuleb Ermamaal tagastada EAS-ile kümme protsenti saadud toetusest. Ma ei teadnud toona selle otsuse detaile.

Koos abielulahutusega tuli Ermamaa omand kõigi õiguste ja kohustustega Evelinilt üle minule. Abieluvara jagamine on intiimne tegevus, mistõttu selle detailidesse ma siinkohal ei lähe. Ent kodutalust ma loobuda ei saanud.

Nüüd, ametist lahkudes, tuli otsustada. Nagu olen varem juba möönnud, siis turismiettevõtja ainest minus ei ole. Käiku läks EAS-i 2012. aasta otsus.

Ma ei veereta vastutust ega süüd. Ju siis leidis EAS, et Ärma on suures osas oma rolli turismiobjektina – tõsi, teistsugusena, kui algne äriplaan ette nägi – kümne aastaga täitnud. Usun, et kõik algatatud auditid ja uurimised kinnitavad seda: asjaajamine pole mitte ainult juriidiliselt korrektne olnud, vaid ka sisuline mõju piirkonna arengule, mida toetust eraldades eeldati, on kuhjaga saavutatud.

NAGU SELLE SELGITUSE alguses kirjutasin: avalikku teavitustööd pidanuks olema rohkem, praegune jutt on paar nädalat, ilmselt aga juba aastaid hiljaks jäänud. Oleksin pidanud eelöeldut varem ja julgemini ise selgitama. Aga see ei muuda põhilist: minu parima teadmise kohaselt pole ühtegi Eesti ja Euroopa Liidu maksumaksja eurot õigusvastaselt paigutatud minu ja mu pere kodu, Ärma talu ehitamisse, arendamisse ja ülalpidamisse.

Ärma talu väravad on ka tulevikus lahti kõigile minu ja Eesti sõpradele. Loodan, et nii tulevatest kui olnud kohtumistest tõuseb Eestile kasu.

Tagasi üles