Hiljuti pälvis «Sakala» arvamusküljel pedagoogika teadusmagistri Ramo Peneri halvakspanu vabaabielu kui tugevat Eesti peret nõrgestav nähtus.
Repliik: Vabalt koos
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peneri seisukohad on kahtlemata õiged, aga veidi naiivsed: suure tugeva Eesti pere toob tänapäeval silme ette vaid kaubandusketi reklaam, millel vanemad ja lapsed tulevad õnneliku näoga ostukäigult.
Vabaabielu kasuks otsustatakse teistelgi põhjustel peale soovimatuse ennast kellegagi siduda. Pereväärtusi on juba ammugi muutnud linnastumine, turumajandus ja maailma avatus. Me pole enam sammal kivil, vaid nagu lehed sügistuules ja see vajutab jälje kõigele.
Kahtlemata jätab vabaabielu lihtsaima taganemisvõimaluse, kuid see ei tähenda tingimata suhte pealiskaudsust. Minu tutvusringkonnas on rohkesti paare, kes elavad pitserita passis, kuid pole põrmugi vähem tõeline perekond kui need, kes on ametlikult liidu sõlminud. Samas elavad paljud abieluski kõrvuti kui võõrad.
Mina muretseksin pigem sellepärast, et meie keskel on hulganisti inimesi, kes oma muresid üksi õlul kannavad.