Helmut Hallemaa: Kas raekoda vallamajaks? Tänan, ei

Helmut Hallemaa Foto: Elmo Riig / Sakala

AVALIKUD DISKUSSIOONID on demokraatlikus ühiskonnas igati teretulnud. Selles kontekstis on vähemalt intellektuaalselt asjakohane ka arutelu Viljandit vahetult ümbritsevate valdade võimalikust ühendamisest maakonnakeskusega. Ent rõhutan, et minu arvates on see jutt huvitav vaid intellektuaalse mõttetöö objekti, mitte enamana.

On see tõesti juhus, et just äsja pakkus regionaalminister välja radikaalse haldusreformi idee ka kogu Eesti ulatuses, mille kohaselt võiks suurema osa tänastest omavalitsustest sundkorras hävitada? Säärane mentaliteet on kahjuks praegusele valitsusele omane — kaalus ta ju ka riigieelarve läbirääkimiste aegu hulka lihtsatele Eesti inimestele kahjulikke otsuseid. Sundkorras elluviidav haldusreform oleks selle käekirja loogiline jätk.

OMAVALITSUS on olnud eestlaste kogukondliku elu korraldamise vorm juba pikka aega ja rahvaga ei saa uisapäisa mängida.

Minu arvates on haldusterritoriaalseid reforme kavandades ning omavalitsusüksuste piire ja suurusi disainides kõige olulisemad neli aspekti.

Esiteks ajalooline põhjendatus ehk koha identiteet. Teiseks infrastruktuur, mis määrab ära liikumisvõimalused ja infovahetuse. Kolmandaks reaalne sotsiaal-majanduslik olukord ning omavalitsuse orientatsioon, sest siga ja kägu pole mõtet ristata. Neljas ja kõige tähtsam on aga elanike endi vaba tahe, mis välistab sundkorras liitmise.

EESTIS VIIDI esimene kogu territooriumi hõlmav radikaalne haldusreform ellu 1890. aastatel, vähendades esialgu mõisate kaupa moodustatud valdade arvu tuhandelt neljasajale. Enim tähelepanu väärib aga 1938. aasta reform, mille valmistasid ette Tartu ülikooli geograafid eesotsas Edgar Kanti ja Eduard Kreppiga.

Toona otsustati, et ratsionaalse suurusega on vald, mis suudab kõige paremini ja odavamalt täita talle antud ülesandeid ning on seejuures rahvale kättesaadav. See reform oli kogu maailmas üks esimesi teaduslikult põhjendatud halduskorralduse reforme ning peaks oma põhjalikkuse ja süsteemsuse poolest olema eeskujuks ka praegu.

TÕMBEKESKUSED on olemuses hierarhilised. Viljandi on alati olnud selgelt välja joonistuv ja hästi töötav maakonnakeskus. Meie 725-aastase linna üks arengueeldusi on asend niinimetatud lõunateljel Tartu ja Pärnu vahel. Samuti on oluline piisav kaugus Tallinnast, mis tähendab, et Viljandi asub kahe telje ristumiskohas.  Siin on hulk maakonnakeskusele omaseid asutusi, alustades veel säilinud riigiasutustest ja lõpetades kaubanduskeskustega.

Olen kindel, et Viljandist vallasisese linna tegemine pärsiks märgatavalt maakonnakeskuse rolli täitmist. Kas Võrtsjärve kalurite muresid peab ikka lahendama just Viljandis? Sama kehtib kõigi teiste valdkondade kohta. Teisalt on selge, et Viljandi ei ole täna ega saa olla ka tulevikus lihtsalt ühe valla keskus. Ta on ikkagi tõmbepunkt kogu maakonnale.

ÜKS MÕELDAV tee oleks säilitada Viljandi iseseisva maakonnakeskusena ning ühendada temaga vahetult tema piiri taga olevad linnalikud asulad nagu Viiratsi ja Jämejala. Eeltingimus oleks seejuures muidugi elanike nõusolek.

Nimetatud asulate tihedale seotusele linnaga viitab kas või Viljandi bussiliinide nendesse ulatumine. Praegu peab seda korraldama maavalitsus, sest ühissõidukid ületavad oma teekonnal mitme omavalitsuse piire.

Tegelikult on Viljandi eluoluga läbi põimunud kogu nende asulate igapävane toimimine. Sisuliselt ongi Viiratsi ja Jämejala Viljandi linnaosad. Kaaluda võiks aga ka Vana-Võidu ja Ramsi linnaga liitmist.

PRAEGU ON see muidugi teoreetiline võimalus, sest valdade põhiline tuluallikas on elanikelt laekuv tulumaks ning iga vald on huvitatud, et tema registris oleks võimalikult palju maksumaksjaid.

Rõngasvalla loomine ümber Viljandi on samuti kaalumist vääriv idee, sest see aitaks koostööd Kesk-Viljandimaal lihtsamaks muuta. Tasub meenutada, et 1938. aasta reformi järel oligi ümber Viljandi just niisugune vald. Praeguseid liiklusvõimalusi ja teedevõrku vaadates võiks olla ehk kõige perspektiivikam kahe poolrõngasvalla loomine.

VILJANDI JA tema lähemate valdade liitumine ei ole aga ei atraktiivne, mõttekas ega perspektiivikas idee. Selle põhjendused on ähmased, et mitte öelda olematud.

Viljandi on suuruselt Eesti kuues linn. Meil on uhked traditsioonid ja hea arengukliima. Viljandi on ennekõike ikkagi maakonna keskus ning sellele lisandub eriline identiteet nii kultuuri, looduse kui turismi poolest. Ka on Viljandi oma 20 000 elanikuga optimaalse suurusega. Seega küsigem: mis mõte oleks maakonnakeskuse hävitamisel?

KUI RÄÄKIDA Viljandi ja tema tagamaa ühendamisest, on ainsa variandina kaalumist väärt kogu maakonda hõlmav omavalitsusüksus, kuid selleks tuleb maakonna tasandi sisu kogu riigis selgeks vaielda. Omavalitsuste praeguste ülesannete ja rahastamissüsteemi juures oleks see ilmselgelt kahjulik samm, sest tekkivatest nõrkadest moodustistest ei piisaks keskvõimu tasakaalustamiseks.

Kahjuks ei kõla praegu sisulised põhjendused, ei käsitleta omavalitsuste pakutavate avalike teenuste kvaliteeti, nende jaotust riigi, maakonna ja omavalitsuste vahel ega nende finantseerimise küsimusi.

Näib, et Isamaa ja Res Publica Liit viskas omavalitsuste sundliitmise idee avalikkuse ette veendumuses, et seda ei saagi sellisena praegu ellu viia. Eriti kummaline oli regionaalministri väide, et omavalitsused tuleks esmalt liita ja alles siis vaadata, kuidas jaguneksid funktsioonid.

Praegu tegeldakse taas kaartide joonistamisega, selle asemel et alustada juttu sisulistest aspektidest ehk ülesannetest ja rahast. See külvab ebakindlust. Eesti vajab aga toimivat regionaalpoliitikat ning arengu toetamist konkreetsete summade ja selgete põhimõtetega.

PEAN OLULISEKS, et riik püüaks maakondades tugevdada arengut toetavaid ühiseid tegevusi ja selleks vajalikke juhtimisvorme. Selles valguses on tutvumist väärt pärnu­maalaste maakogu idee — sinna kutsutakse kõigi volikogude liikmed ja valitsuste juhid. Nii tahetakse kohalikke poliitikuid senisest enam haarata maakondlikku koostöösse. Esimene Pärnumaa maakogu tuleb Vändras kokku 28. oktoobril.

Kõik saavad aru, et haldusterritoriaalne korraldus vajab muutmist. Küsimus on vaid selles, mida, millal, kuidas ja mis järjekorras tuleks teha. Maakondliku tasandi taastugevdamine on selles reas kindlasti üks olulisi asju.

Kesk-Viljandimaa omavalitsuste juhid kogunevad homme Vana-Võitu ühinemisideed arutama. Kui jutu peamine sisu on see, kuidas Viljandi raekojast vallamaja teha, on minu selge vastus: «Tänan, ei.» Küll aga pooldan ma kõiki samme, mis aitavad Viljandi koostööpiirkonna tegevust sisulisemaks ja ulatuslikumaks muuta.