Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/11/21/15732803t1h2c40.jpg)
/nginx/o/2016/10/19/5974841t1he027.jpg)
Kes ikka tahaks väga teada, kuidas vorst valmib. Nii olen minagi ajakirjanikuna lähtunud põhimõttest, et lugeja ei pea teadma, kuidas üks lehelugu küpseb: mitu telefonikõnet ma selle nimel teen, mitu kirja saadan, kui palju kilomeetreid maha sõidan, mitme inimesega vaidlen, mitu solvangut alla neelan või mitu uut sõpra leian. See on ametialane köögipool, millega pole õige kõrvalseisjaid koormata. Täna teen erandi.
Uudis sellest, kuidas president Toomas Hendrik Ilves sai oma isikliku kodutalu ülesehitamiseks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (EAS) 171 353 eurot on nüüdseks kõigis Eesti ajakirjandusköökides praadinud nädala ning mida päev edasi, seda kirbemaks on muutunud kõrbehais. Päevad lähevad, aga küsimused ei haju. Aina enam näib olevat neid, kes tunnevad end juhtunust häiritu või petetuna.