/nginx/o/2016/10/19/5972977t1hc7b8.jpg)
Kes ikka tahaks väga teada, kuidas vorst valmib. Nii olen minagi ajakirjanikuna lähtunud põhimõttest, et lugeja ei pea teadma, kuidas üks lehelugu küpseb: mitu telefonikõnet ma selle nimel teen, mitu kirja saadan, kui palju kilomeetreid maha sõidan, mitme inimesega vaidlen, mitu solvangut alla neelan või mitu uut sõpra leian. See on ametialane köögipool, millega pole õige kõrvalseisjaid koormata. Täna teen erandi.
Uudis sellest, kuidas president Toomas Hendrik Ilves sai oma isikliku kodutalu ülesehitamiseks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (EAS) 171 353 eurot on nüüdseks kõigis Eesti ajakirjandusköökides praadinud nädala ning mida päev edasi, seda kirbemaks on muutunud kõrbehais. Päevad lähevad, aga küsimused ei haju. Aina enam näib olevat neid, kes tunnevad end juhtunust häiritu või petetuna.
Kuulun viimasena mainitute sekka. Esiteks kodanikuna, kellele ei meeldi JOKK-skeemid. Teiseks ajakirjanikuna, kes on kõnealuse teemaga ligi poolteist kuud maadelnud. Tahan oma kogemuse lahti rääkida. Miks? Sest usun, et see võiks mõnes episoodis seletada, miks praeguseks on tervikpilt kujunenud just selliseks, nagu see on, ja miks ütleb nii mõnigi, et president Ilves pani oma ametiajale punkti valega.
Küsimus Ärma edasise kasutuse kohta kerkis Sakala toimetuses millalgi septembri algul. Enamik presidendi avalikest esinemistest oli selleks ajaks ühel või teisel moel seotud ametiasjade kokkuvõtmisega. Üks hüvastijätutseremoonia järgnes teisele. Koos sellega tõstatus küsimus, mida Ilves, kes lõppude lõpuks oli end tõestanud võimeka ja meeldejääva riigipeana, edasi tegema hakkab. Ühtlasi ei saanud jätta pärimata, kuidas ta kavatseb ametiajast ripakile jäänud lahtised otsad kokku sõlmida. Eurotoetuse abil turismitaluks rajatud Ärma kompleks oli neist vaieldamatult peamine, sest oli kriitikaks ainest pakkunud juba ammu ja tõotas seda teha ka pärast ametiaja lõppu.
Korrektsuse huvides vormistan uuesti toona veel vastuseta põhiküsimuse: kas Toomas Hendrik Ilves hakkab 1. jaanuaril 2017 oma kodutalus turismitalu pidama, nagu nägi ette EAS-iga sõlmitud lepe, või ta loobub ja võtab oma õlule tagasimaksekohustuse?
See ei olnud suvaline küsimus suvalisele ettevõtjale.
See ei olnud suvaline küsimus suvalisele ettevõtjale. Olles läbi kümnendi rääkinud ausast ja avatud asjaajamisest, mis kasvatab kodanike usaldust riigi vastu, pidi president teadma, et temalgi lasub kohustus sama sihti hoida. Mitte kellelgi pole olnud põhjust Ärma asjus häbelikult pilku maha lüüa ja kraapjalga vedada, sest presidendi isikliku vara ja avaliku raha seosed ongi avalik asi.
Seepärast helistasin 8. septembril presidendi avalike suhete nõunikule Toomas Sildamile. Meie lühikese vestluse sõnastust on takkajärgi raske täpselt edasi anda, aga tean, et viitasin sissejuhatuseks Ilvese ametiaja lõpu lähenemisele ning uurisin, kas riigipea on Ärma tulevase otstarbe kohta juba otsuse langetanud. Kuna mul selle kõne salvestist pole, võib Sildam väita midagi muud, aga – palun vabandust – mina olen seniajani veendunud, et ta mängis esiotsa teisel pool toru sõna otseses mõttes lolli. Justkui ei saaks ta aru, millest käib jutt või miks üks ajakirjanik ülepea nii tühise teemaga kantseleid koormab.
Pakkusin omal initsiatiivil, et läkitan täpsuse ja kindluse huvides küsimuse ka e-kirja teel. Nii saanuks ametnikud ja president lisaaega ja võimaluse vastuse sõnastust lihvida. Ometi ei võtnud Sildam pakkumist vastu ja teatas nüüd juba tõrjuvalt rutakas toonis, et pole tarvis, sest asi on niigi arusaadav.
Kui pärisin lõpetuseks, kas võiksime kokku leppida, et saan vastuse järgmise tööpäeva jooksul, vedas nõunik jutuotsa umbmääraseks ning lubas ise tagasi helistada, kui on saanud Ilvesega kõnelda.
Hea küll. Arusaadav. Jäin ootele. Aga mida ei tulnud, oli vastus.
Hea küll. Arusaadav. Jäin ootele. Aga mida ei tulnud, oli vastus. Tunnistan, et olin siis valmis aktsepteerima kas või ühelauselist selgitust stiilis «Presidendil on praegu ametialaselt erakordselt kiire ning ta eelistab isikliku kodu teemaga tegelda millalgi hiljem». Säärane vastus, juhul kui see vastanuks tõele, olnuks kõigiti mõistetav. Polnud ma ju tol korral lootnudki lõpliku lahendusega leheveergudele jõuda, vaid parimate kavatsustega fikseerida hetkeseisu ning näidata, et pole unustanud küsida.
Kuid vastust ei tulnud. Vaikus kestis viis päeva.
Helistasin uuesti 13. septembril. Seegi kord – palun taas vabandust – jäi mulje, et Sildam mängib lolli. Mälu järgi umbes nii: «Oot, mis teema? Mis küsimus? Ahjaa, see talu. Kuule olgu, uurin välja ja helistan sulle täna tagasi.»
Aga ta ei helistanud. Jälle.
Mul on küll vanast ajast telefonis Toomas Hendrik Ilvese isiklik number, kuid ma ei proovinud seda valida. Esiteks muidugi veendumusest, et ta ise enam ei vasta sellele. Teiseks sellepärast, et presidendiga nii ei suhelda isegi mitte Eestis, kus ajakirjanikud on harjunud kiirete teemade puhul kas või peaministrile otse taskusse helistama. President on erand ja kõik aktsepteerivad seda. Seda põhimõttelisem on aga tema kantselei roll, hoidmaks meediasuhtlust mõistliku ja sujuvana, lubamata endale mõttetut arrogantsi.
Ootasin veel kaks päeva. Esimesest telefonikõnest Sildamile oli möödas seitse päeva. Mis mul muud üle jäi kui avaldada Sakala digilehes lugu pealkirjaga «Presidendi talu kohal püsib saladusloor». Mõni minut hiljem vahendas seda ka Postimehe online-väljaanne. Ehkki kellaaeg oli tööpäeva mõistes juba hiline, laekus seepeale kohe Toomas Sildamilt toimetuse uudistejuhi aadressile vabandav e-kiri: «On tõesti kiired päevad ja palju olulisi asju teha. Vastus ise on lakooniline: Ärma talu tulevikuga seonduv selgub lõplikult pärast president Ilvese ametiaega.»
Niisiis jäin veel kord ootele ning uskusin, et Ilves astubki kõige parema riigimehelikkuse näitena mõni nädal pärast ametist vabanemist Ärma-teemalise avaldusega Eesti inimeste ette.
Ehkki väljend «selgub lõplikult» annab võimaluse tagantjärele demagoogitseda, tõlgendasin öeldut kinnitusena, et president ei langeta otsust enne 24 päeva, mis oli jäänud tema ametiaja lõpuni. Niisiis jäin veel kord ootele ning uskusin, et Ilves astubki kõige parema riigimehelikkuse näitena mõni nädal pärast ametist vabanemist Ärma-teemalise avaldusega Eesti inimeste ette. Sellist mõttekäiku toetas ka kaks päeva enne uue presidendi inauguratsiooni Eesti Päevalehes ilmunud usutlus, milles ta andis Kärt Anveltile mõista, et Ärma tulevik on ikka lahti ja vajab EAS-i spetsialistidega läbiarutamist. Kordan: intervjuu nägi trükivalgust napilt kaks päeva enne seda, kui Ilves saatis EAS-i kontorisse Ärma turismitalu rahastamiskokkuleppest loobumise avalduse.
Niisiis, kui kõik olnuks sedasi, nagu hiljem on püütud avalikkusele serveerida, pidanuks Ilves või teda esindavad juristid veel tolsamal nädalavahetusel EAS-i inimesed puhkepäevi pidavate perede juurest välja ajama ja kiirkorras oma «murele» lahenduse kauplema. Kes seda usub? Meenutagem, et järgmise presidendi nimi oli alles äsja selgunud ning käis palavikuline ettevalmistus ameti üleandmise tseremooniaks ja sellega kaasnevaks vastuvõtuks. Ilves ise pakkis Kadrioru kabineti seinalt pilte kastidesse.
Selle pusle tükid ei klapi. Eriti too tükk, mille kohaselt oli Ilvesel (ilmselt siiski mõnel tema esindajal) aega saata EAS-ile avaldus just selsamal päeval, kui ta riigikogu ees Kersti Kaljulaidile ameti üle andis ning õhtul Kadriorus põhiseaduslike institutsioonide esindajaid ja teisi kõrgeid külalisi kätles.
Miks läks Ermamaa avaldus EAS-i teele just siis, kui avalikkus kuulas hinge kinni pidades uue presidendi debüütkõnet ning arutles selle üle, kuidas kullast ametikett tema esimese ametliku kostüümiga klapib? Igaüks, kes vähegi suhtekorralduse nippe teab, oskab siin näha midagi enamat kui lihtsalt juhuslikku ajalist kokkulangevust.
Et pilt oleks terviklik, kirjeldan ka samateemalist suhtlust EAS-iga. Kui Toomas Hendrik Ilves ise võiks oma käitumise JOKK-skeemina peita pressiesindaja nutika sõnavaliku taha, siis sihtasutuse puhul ei paista segase ja puuduliku info levitamisele ühtki vabandust.
Möödaminnes olgu märgitud, et EAS-i kõneisikute reageerimiskiirusele ja suhtlusmaneerile pole suurt midagi ette heita. Äärmisel juhul ehk vaid seda, et kui olin brändijuht Elina Viljale (tema vastutas tol hetkel EAS-i meediatöö eest) andnud märku oma huvist Ermamaa asjus, oli tema esimeses reaktsioonis selgesti tajutav muie stiilis «Ahjaa, noo-jah, hakkab pihta.» Aga olgu pealegi, inimlikus plaanis võib sellisest reaktsioonist avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all oleva teema kontekstis isegi aru saada.
Tavaliselt pole mul ajakirjanikuna kombeks allikatega e-kirja teel suhelda, sest nii kipuvad vastused jääma liialt ümaraks ja kantseliitlikuks. Et aga sedapuhku polnud tuld takus, rääkisin telefonitsi lühidalt oma päringu lahti ja nõustusin täpselt sõnastatud küsimused kirjalikult teele panema. See oli 6. septembri pärastlõunal.
Palusin kinnitust, et EAS-i ja Ermamaa vahel sõlmitud kokkulepe kehtib endisel kujul. Kirja rõhk oli aga viimasel küsimusel, mis saab siis, kui Ilves otsustab kokkuleppe üles öelda. Küsisin nii: «Kui suure summa ta peaks EAS-ile sel juhul tagasi maksma?»
«See küsimuse pool on spekuleeriv ning sellele saab vastata alles siis, kui kohustusi ei täideta.»
Sain vastused juba paari tunniga. EAS-i esindaja kinnitas, et kokkulepe kehtib endisel kujul ning vahepeal pole selgunud mingeid täiendavaid asjaolusid, mis sundinuks toetuse kasutamise tingimusi muutma. Potentsiaalse tagasimakse suuruse kohta vastas Elina Vilja nõnda: «See küsimuse pool on spekuleeriv ning sellele saab vastata alles siis, kui kohustusi ei täideta.» Tõlgin: EAS ei tegele tagasimakse summa üle spekuleerimisega enne, kui pole teise poolega reaalseid läbirääkimisi pidanud. Mitte ühestki toonasest sõnast ei järeldunud, et tegelikult olid arvutused ja plaan juba tehtud, kuid neid lihtsalt ei avalikustata.
Alles eelmise nädala keskel, mil tehing oli sooritatud ja Ilves Eestist lahkunud, kinnitati, et EAS vormistas 2012. aasta algul paberi, mis sätestas: äriplaani elluviimisest loobumine toob Ermamaale kohustuse maksta 190 392-eurosest toetusest tagasi kümme protsenti ehk 19 039 eurot. EAS-i kommunikatsioonijuht Kadri Kütt kirjutas: «Ermamaad puudutav 2012. aasta otsus jõustus kohe, kuid selle täitmine oli peatunud kuni hiljemalt 1. jaanuarini 2017 või kuni toetuse saaja teavitab EAS-i, et ta ei kavatse seda objekti sihipäraselt kasutada.» Ja lisas: «Seega ei pidanud EAS mõistlikuks seda avalikkuses kommenteerida ajani, kui oli teada, kas see üldse rakendub.»
Taas on koht korrata. Otsus oli langetatud ja jõustunud! Avalikkusele eelistati aga ajada udujuttu, selmet öelda: kui asjad lähevad nii, on tagajärg selline. Miks ometi? Küsisin Kütilt üle, kas kuskil juriidilises rägastikus võib peituda säte, mis sunnib EAS-i rakendamata otsust salajas hoidma, ent ei saanud vastust. Järeldan, et niisugust punkti ei eksisteeri ja salatsemine oli kas EAS-i ametnike suva või Ermamaaga (loe: president Ilvesega) kokkulepitud tegevusplaan.
Kui mitte muud, siis vähemalt poleks õhku jäänud Ivar Vigla ammusest laulukesest pärit rida «Rahvas, raibe, söögu heinu – see on happy end!»
Milleks see kõik? Kui mitte Toomas Hendrik Ilves ise, siis miks ei võinud vähemalt EAS aegsasti otse ja ausalt plaani B olemasolu tunnistada ja selgitada? Olen kindel, et asutuses teati juba ammu, kuidas asjad lõpuks lähevad. Seda teadis ka Ilves. Teisiti lihtsalt ei kujuta ette, sest mitusada aastat sama suguvõsa käes olnud Ärma talu jääb talle nii füüsiliselt kui vaimselt oluliseks paigaks. Peremehe, abikaasa, järelkasvu ootava isa ja targa inimesena pidi Ilves teadma, milline on tema kodu puudutav juriidiline seis ning milliseks see tulevikus kujuneb. Lõpuks oli ju tema ainuisikuliselt otsustaja.
Kogu lugu saanuks selgitada kellegi õiglustunnet riivamata. Küllap olnuks läbipaistvama asjaajamise puhul ühiskonnas ka rohkem mõistmist. Ja kriitikalaine paisudes jäänuks aega enne punktipanekut valutum lahendus välja mõelda. Või kui mitte muud, siis vähemalt poleks õhku jäänud Ivar Vigla ammusest laulukesest pärit rida «Rahvas, raibe, söögu heinu – see on happy end!».
Võiksin ajakirjanikuna juhtunu peale käsi hõõruda, sest ärmatamine on andnud üksjagu põnevat tööd. Aga ma ei taha, sest olen esmajoones Eesti kodanik ja hindan kõrgelt seda, millise arengu on minu maa veerandsaja aastaga läbi teinud. Eriti ausa ja õiglase asjaajamise vallas.
Olin 2006. aasta valimiskogus kohal ja tajusin lähedalt vabanemistunnet, mille Ilvese presidendiks saamine nooremale põlvkonnale andis. Nagu aken oleks lahti tehtud ja mõnus annus värsket õhku tuppa lastud. Pidutsesin heade sõprade seltsis öises Tallinnas just nimelt Ilvese auks. See oli äge ja lootust andev tunne, mida olen hiljem mõnuga meenutanud. Paraku võttis eelmisel nädalal Kadriorust minema vuranud helesinine Cadillac sellest tundest tubli tüki kaasa ja allesjäänuga ei oska ma enam õieti midagi peale hakata.
/nginx/o/2023/11/21/15732803t1h2c40.jpg)