/nginx/o/2012/07/04/1199792t1h196c.jpg)
ÜHISKOND ON pidevas muutumises. Seega tuleb teha elus ümberkorraldusi. Sageli on see aga keeruline ja tekitab inimestes vastakaid arvamusi.
Oma särk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taasiseseisvumisjärgset aega on meil olnud veerand sajandit. Haldusreformist on räägitud enamiku sellest ajast. On tehtud analüüse, kutsutud kokku komisjone, teadlased on arvamust avaldanud, on palju raha kulutatud, aga asi on seniajani topanud.
Vanasõna ütleb, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Kõnealusel juhul tundub, et mõõtmisi on tehtud 90. Sealjuures on kasutatud eri vahendeid. Ühele sobib meetermõõdustik, teine arvutab tollides, kolmas eelistab päsmeriga kaalumist, neljas aga hoopis kortlit.
OLLES OLNUD mitu koosseisu vallavolikogu liige, võin oma tähelepanekutest järeldada, et suur osa plaanidest takerdub persoonide taha. Iga omavalitsuste ühinemine tõstatab küsimuse, kes saab tulevase valla juhiks. Kui uhkelt kõlab sõnapaar «härra/proua vallavanem» või «härra/proua linnapea». Nüüd aga kerkib oht, et tiitel muutub. Järsku oled ülemuse seisusest alluvuses: mõni spetsialist, osakonna juhataja või asjaajaja.
Kaunikõlalised sõnad nagu «identiteet», «traditsioonid», «ääremaastumine», «omapära», «töökohad», «kogukonnad» ja «koostöö» on kõigest kattevari ohutundele, et omavalitsuse juhi või juhtide koht kõigub või kaob sootuks. Ohustatuna, kuigi märksa vähem, tunneb end ka mingi osa vallaametnikest.
Samuti on murekohad nõrk või lausa olematu omavalitsuste koostööhuvi ja reaalse eluga mittearvestamine. Kui lapsi on koolis vähe, ei sobi naabervalla kooliga liitumine kohe kuidagi lahenduseks. Kui õhus on eurofondidest raha saamise võimalus, ei küsita seda mitte koolide liitmiseks, vaid purskkaevude ehitamiseks. Huvi välismaa partneritega koostöö tegemise vastu on elavam: vähemalt saab reisida.
Kohtusse minek põhiseaduse ja demokraatia kaitsmise nimel on valdavalt vallajuhtide eneste kui tegusate inimeste näitamise akt. Mina viin asja kohtusse! Mina kaitsen sind, lihtkodanik! Ma võitlen teie eest! Sealjuures unustatakse, et seda kõike tehakse vallaeelarvest pärineva rahaga.
Aega, raha ja vaimuressursse on ohtralt kulutatud. Lõpptulemusest ei teki vallakodanikule mingitki kasu. Pigem võime hakata rääkima tagajärgedest.
ÜKS SUUR TÜLIÕUN on 5000 elaniku piirarv. Viljandimaal on valdasid, mille elanike arv on alla 1000. Minu silmis ei ole 600–800 elanikuga omavalitsus vald.
Kas piirarv 5000 on õigustatud või mitte, ei ole mina pädev hindama, aga mingi lähtepunkt peab olema. Presidendiks pürgijaile on vanusepiirang, tubakatoodete ostjaile samuti. Samasse patta läheb näiteks mootorsõidukijuhiloa taotlemine. Näiteid saab tuua veelgi.
Milliste kändude taga on reform tegelikult seisnud? Vastuseid leiab omajagu, ka vaimukaid ja loovaid. Tundub aga, et üks peamine känd on olnud isiklik huvi, oma särk.