Sööme sõnu. Lahke anniga sügis

Foto: Üllar Priks

Oi, kuidas mulle meeldib praegune aastaaeg! Värvilised lehehunnikud kahte lehte pahisemas, kui tsikliga ringi töristades mulla hõngu sõõrmetesse vead. Silmi kõdistavad, kuid mitte enam vastikult kõrvetavad päikesejänkud. Pisut ülbelt lopsakaks visanud muru, mis justkui teaks, et niidukid ootavad presentkatte all juba talveund.

Ah, kõik see ilu... Ning muidugi sügisannid, mis uksest ja aknast sisse pressivad. Lapsena tuli ise korjata, mullas sonkida, pressida ja sisse teha. Hirmus tüütu oli, kui tahtsid samal ajal hoopis sõpradega metsatukas indiaanlasi mängida.

Seepärast olin lapsena rohkem suveusku. Aga vat nüüd on hoopis teised lood, sest mul on kuramuse toredad naabrid. Näiteks ühel kaunil päeval olid nad ukse taga 40 liitri värskelt pressitud õunamahlaga. Nii et kui janu tuleb, astun lihtsalt keldrisse ja lasen kraanist kannukese mõnusalt kihisevat siidrit. Ja ega nad mul nälga kah lase jääda. Iga kord, kui õuel trehvame, suskavad mõne kabatšoki kaenla alla. Seepärast ma teengi sügiseti selliseid köögiviljasemaid roogi. Küll talve saabudes jõuab jälle lihatüki ahjupotti visata.