Päikest kiirgava marmori maa, kus ööpäev kestis veel hiljuti 28 tundi

Santiago Calatrava hingematvate tööde pärast sõidetakse maailma eri paikadesse spetsiaalselt kohale. Massiivsus ja haprus, vaba õhuline mõttelend, iga nurga all muutuvad varjud ja vormid paeluvad nii ööl kui päeval. Ateena olümpiakompleksi velodroom pole erand. Foto: Margus Haav

Septembri viimasel ja oktoobri esimesel nädalal hakkab ametlik turismihooaeg Kreekas ühele poole saama. Põhjamaalt saabunul on seda natuke raske uskuda ajal, mil termomeeter näitab varjus 31 kraadi. Aga teleris reklaamitakse juba kurgupastille ning poodidesse on saabunud uue hooaja sulejoped, kootud mütsid, sallid ja kindad.

Kreeklased on lõunamaist kodu arvestades üllatavalt vaiksed ja vaoshoitud. Ei mingit Itaaliale tüüpilist lärmakust ega Hispaaniale omast ülevoolavust. Küll aga on tunda kompleksivaba ellusuhtumist ja tüünet muretust.

Totaalselt ülekulutanud Kreekas otseseid majanduskriisi märke silma ei torka. Aeg-ajalt kajab tänav Ferraride möiretest, Porschesid kohtab tänavapildis umbes sama sagedasti kui Viljandis. Siin-seal on näha mitmekorruselisi betoonsõrestikke, millest on lõpuks välja ehitatud ainult üks boks, kus tegutseb mõni kauplus. Tühjad sambavahed mõjuvad omamoodi tontlikult ja hoiatavalt.