Kes on järgmine?

Priit Neilinn Foto: Erakogu

ÜHINENUD RAHVASTE Organisatsiooni juurde kuuluva Maailma Terviseorganisatsiooni käe all on maha saadud paljude põhjapanevate teadusuuringutega, millega näidatakse tervisliku elu rajad kätte sisuliselt kogu kirjatarkust tundvale inimkonnale. Viimaste selliste tööde tulemused on aga tõeliselt hämmastavad ning tekitavad hulga küsimusi ja äratavad vastakaid mõtteid. Nimelt on liha asetatud seal tervist kahjustavate toiduainete hulka ning oma vähki tekitavate omaduste tõttu seatud ühele pulgale niisuguste kurjamitega nagu tubakasuits, asbest, arseenik ja alkohol.

Ka maailma vähiuuringute fond soovitab süüa liha nii vähe kui võimalik – ideaalis ehk mitte kübetki. Öeldakse otse välja, et liha söömine lühendab eluiga ning teeb inimesed haigemaks ja paksemaks.

Kui aga kiigata haiglate ja teiste tervishoiuga seotud asutuste köökidesse, siis sealt ei ole see paharet kuhugi kadunud. Lausa vastupidi: see seisab menüüdes aukohal. Samas kui oma tervisega kimpus olev inimene tahab pärast vatsa punnitavat lihakeretäit ka ühe suitsu teha, on kuri karjas. Kasuks tulevad kõik spioonitarkused, et peidukohast suitsupakk välja õngitseda ja siis kuhugi ülimalt varjatud paika hiilida, nii et valgekitlimehed jumala eest haisu ninna ei saaks. Vastasel juhul võidakse sind haigemajast või sanatooriumist hoopis välja kupatada.

Terve mõtlemisega inimese peas kerkib siinkohal küsimus: kuidas on võimalik niisugune kaksikmoraal, et kahest kurjast valitakse välja üks, mida vaat et kiidetakse, ja teine sama kaaluga pahe on kuulutatud surmapatuks?

Supermarketitest ja spetsiaalsetest lihapoodidest, kus võimsad singid konksu otsas ripuvad ja ostjat ootavad, me praegu ei räägi. Me kõneleme ainult haigetest inimestest, kellele loogiliselt võttes peaks liha olema topeltkahjulik.

Kardan, et eespool esitatud küsimusele ei saaks vastust ka siis, kui otse tervishoiuasutustes toitlustamise küsimustega tegelevate ametimeeste poole pöörduksime. Küsimuse peale aetaks ilmselt silmad suureks ning öeldaks, et see lihtsalt on nii ja kellelegi pole pähegi tulnud, et võiks ka kuidagi teisiti olla.

TAHAKSIN SELLE kurioosumi valguses teemat laiendada ning arutleda selle üle, miks ühiskonnas peab alati olema  üks surmavaenlane, kelle või millega võitlemiseks ei ole ükski vahend halb, ning kuidas me ise selle sõja käigus fanaatikuks muutume. Siinkohal tunnistan enda kohta kohe üles: ma söön nii liha kui ka suitsetan mõõdukalt.

Läbi ajaloo ja iga ühiskonnakorra ajal on kedagi vaenatud. Veel XVII sajandil põletati Maarjamaal nõidu. Edasi tulevad ohvrina kõne alla mustlased, juudid, kulakud ja muud sorti «rahvavaenlased», kuni jõuame tänapäeva, kus suurimad saatana käsilased on suitsetajad.

Kampaania algaastatel oli kõik üsna mõistlik. Soovitati lihtsalt luua spetsiaalsed suitsetamiskohad ja keelata see pahe üldkasutatavates ruumides. Mida aasta edasi, seda hullemaks olukord läks. Suitsetajad aeti välja isegi kõige kaugemates aianurkades asuvatest katusealustest lausa kolmekümnekraadise külma kätte tänavale. Nüüd on juba küsimuse all oma korteri rõdul suitsetamise keelamine. Kedagi ei huvita seejuures, et viisteist aastat vana autoromuga ringikihutav tüüp saastab ühe minutiga keskkonda tunduvalt rohkem kui sajad suitsetajad.

AGA HUNT TEMAGA, jätame need suitsetajad praegu. Nende tagakiusamine muutub peagi igavaks ja me vajame uut globaalset surmavaenlast. Küsimus on, kes selleks järgmiseks osutub. Kui ajakirjandust jälgida, ripub tapakirves mitme inimrühma kohal.

Ajakirjanik Vanessa Feltz kirjutas hiljuti Ühendkuningriikide väljaandes Daily Ex­press loo 17-aastasest noormehest, keda aastate jooksul sotsiaalmeedia kaudu taga kiusati ja kes lõpuks end rongi alla heitis. Põhjuse alged peitusid selles, et ta ei mänginud eakaaslaste hulgas populaarset online-mängu «Call of Duty».

Põhja-Yorkshire’is Inglismaal peavad tervishoiubossid plaani hakata nihutama arstijärjekordades tahapoole või meditsiiniabist hoopis ilma jätta suitsetajaid ja ülekaalulisi. «Mis nad siis raiskavad rahva raha, kui on end nii paksuks õginud ja pealegi veel kimuvad suitsu!» näivad nad mõtlevat. Eestis arutatakse, kuidas rõhuda suhkru- ja soolasööjaid neid kõrgemalt maksustades.

Need kõik on paraku faktid. Millal niisugused algatused omamoodi genotsiidiks üle kasvavad, on ainult aja küsimus.

Stsenaarium muutub aga päris hirmuäratavaks, kui me halvima variandina võimalikest kujutame ette, et löögi alla langeb tulevikus kogu meessugu. Märgid sellest on massimeedias täiesti olemas. Mehi püütakse näidata kui naisepeksjaid, pedofiile, joodikuid... Peale selle võtavad nad ju naistelt ära kõik kõrgesti tasustatud ja hinnatud töökohad.

KANDIDAATE UUE nõiajahi ohvri kohale on niisiis hulgim. Kes neist lõpuks selleks osutub, otsustab piltlikult öeldes ruletikuul. Reegleid selles saatanlikus mängus ei eksisteeri või vähemalt pole neid seni avastatud ega kirja pandud.

Lugu sai ehk veidike apokalüptiline ja sünge, aga see ei sündinud tühjast kohast. Seega, kui te asute sõjakäigule naabrimehe vastu, kes vahetevahel õhtul oma rõdul suitsu teeb, siis ärge üle pingutage: järgmine põlu alla langeja võite kergesti olla te ise!