Jaanuari lõpul ja veebruari algul Rubiinis näidatud eksperimentaalne ja interaktiivne põnevusfilm «Ekskavaator» vastas idee ja teostuse poolest isegi kõige nõudlikumate kinosõprade maitsele ning kuigi kohati kippus asi venima, jätkus pinget sellegipoolest lõpuni välja.
«Ekskavaatori» idee autorid on hästi kursis maailma õudusfilmide klassika kullavaramuga, mille keskmes seisab sageli mõni kurjakuulutav, mustade jõudude või muude paranormaalsete nähtustega otseühenduses olev ehitis.
«Ekskavaatori» antikangelaseks oli valitud otse Viljandi kesklinnas ähvardavalt kõrguv pool sajandit tagasi ehitatud hall maja, kus tegutsesid üleloomulikud jõud.
Jääb üle ainult imestada, et ilmselged seosed kõnealuse õõvastava ehitise ning Viljandi linna ja maakonna rahvaarvu kahanemise vahel olid varem kahe silma vahele jäänud. Statistikat vaadates torkab silma, et see rüve hoone muutus viimastel ajal eriti aplaks ja täitmatuks. Jääb küll saladuseks, kui palju aastas keskmiselt tuhatkonnast kadunuks jäänud viljandimaalasest leidis oma otsa Rubiinis, kuid on päevselge, et need numbrid on suuremad, kui karta oskame.
Veidrad hääled ja ebamaine valgus
Kui filmiajaloost paralleele otsida, ei pääse me viimase seansi puhul mööda ühest moodsa horrori võtmeteosest: aastal 1980 filmigeenius Stanley Kubricku käe all valminud psühholoogilise õuduse meistriteosest «Hiilgus», kus kurjad jõud pesitsesid muust ilmast isoleeritud hotellis.
Nimelt teavad vanemad viljandlased hääle värinal jutustada lugusid, kuidas öösiti kostnud majast kummalisi hääli, põrgulikku muusikat, ulgumist ja hammaste kiristamist. Ehitise lääneseinas laiutavast praost kiiranud samal ajal sinkjalt plinkivat ebamaist valgust ning immitsenud suitsu.
Deemonlikud jõud muutusid järjest jultunumaks. Naabruses asuv, algselt kõigi rõõmuks maapealse paradiisina kavandatud kaunis Arkaadia aed õnnestus neil üleöö muuta väändunud metalltorudega ligaseks betoonkünaks, kust halba aimavad kohalikud ja turistid kiljudes ummisjalu põgenesid.
Sügavust lisab loole tõik, et alatud okupandid olid omal ajal ehitanud hoone otse iidsele linnamüürile. Pidevalt muljutava müüri abitud nuuksed võinuksid südame rinnust rebida isegi kõige küünilisematel linnakodanikel.
Nii pidi raad tegema raske, kuid ainuvõimaliku otsuse: kole maja tuli maamunalt kaotada, enne kui olnuks päris hilja.
Pinge kasvab
Seansi algul nägi vilunud vaataja, kui oskuslike vahenditega ja vaikselt hakati pinget kruvima. Maja ja selle ümbrus piirati okastaraga, mille sees askeldasid tüüakad eriväelased. Aeg-ajalt võis silmata kurje jõude harraste palvetega lepitada proovivaid tõsiseid mustas kuues vaimulikke.
Ehitis ei võtnud seda kõike algul tõsiselt, vaid vastas pühameeste palvetele luust ja lihast läbi käiva pilkava naeruga. Seda kuuldes tardus läheduses viibijatel veri soontes ning südalinna äridest kadus elekter. Paar hulljulgelt majja sisenenud eriväelast jäidki kadunuks. Raad saatis nende leskedele lohutuseks linna sümbolitega kruuse ja pastakaid.
Klassikaliselt alfredhitchcocilikus võtmes kasvas pinge tund-tunnilt. Oli selge, et lahendus pole enam kaugel.
Ja ootajatel ei tulnud pettuda: ühel hommikul seisiski maja ees punane ekskavaator. Ehkki kangelane polnud enam esimeses nooruses, oli karakter ometi väga jõuliselt lahendatud. Karm elu ei olnud suutnud murda kunagi paremaid päevi näinud ekskavaatori jõulist natuuri. Sihikindlalt vajutas ta oma läikivad raudhambad esimeste pettemanöövrite järel maja katusesse... Rubiini pika ajaloo haaravamaid võitlusstseene oli alanud!
Rõige maja pani vastu, kuidas suutis. Salapärasel kombel kerkis algul kõik, mis päeval lammutati, öö jooksul tagasi. Psühholoogiliselt nappide, kuid oskuslike vahenditega lahendatud ekskavaatori tegelaskuju sügavamad motiivid jäid vaatajale küll põhjani tabamatuks, kuid kõiki paelus võitlusstseenide sihikindlus, mille tulemusena võigas silikaat murenes ekskavaatori treenitud käppade raevukas haardes kui vettinud papp.
Surmaheitlus vältas ööd ja päevad. Maa värises, võitlustolm kattis lume musta vaibaga. Stsenaristidele tuleb siinkohal taas tunnustust avaldada stiilitundliku ja sümbolistliku musta ja valge kui kurja ja hea visuaalselt kõneka vastandamise eest.
Viimane action
Mida tavavaataja ehk ei teadnud, oli see, et nimikangelasele oli antud salajane ülesanne leida maja nurgakivisse pandud metallsilinder, kus usutakse peituvat templirüütlite aarde leidmise võti ning Viljandi kultuurimaja uus ehitusprojekt.
Seanss kulmineerus viimse võitlusega. Löökide koreograafia oli ühtaegu idamaiselt subtiilne ja maalähedaselt jõuline. Finaali lahenduses polnud siiski mingit kahtlust. Juba küünitaski väsinud, kuid õnnelik lammutaja oma sitked käpad maja tagaseina poole, millel aitas püsti seista kurikuulus pragu.
Nauditavas heitluses lõpetas ekskavaator surmahoobiga Nõukogude Liidus kasutusel olnud tüüpprojekti järgi rajatud jubeda maja piinad. Viimased kivid varisesid, tolmupilv hajus karge veebruarituule käes... Kas tõesti suudeti deemonlikud jõud taanduma sundida, küsis juhuslik vaataja endalt ja sai peagi vastuse. Vilunud kinosõber aimas juhtuvat muidugi ette.
Väsinud, kuid õnnelik ekskavaator tõi kuuldavale võidumöirge ning pööras tagaseinale pahaaimamatult selja. See oli viga! Viimast jõudu kokku võttes ründas teda reeturlikult seinapragu. Teispoolsuse käsilase ramm oli siiski otsakorral ning see jäi tema viimaseks pingutuseks, enne kui kangelaslik kopp ta tolmavate varemete kohal lõplikult surmasõlme keeras.
Üks hirmuperiood oli linna ajaloos läbi. Peagi õitsevad kunagise häbipleki ja õuduste allika kohal kirkad süütud kevadlilled. Õnnetu linnamüür saab üle poole sajandi jälle vabalt hingata. Arkaadia aeda teevad pesa paabulinnud.