Näitlejatöös on nii karisid kui õnnehetki

Draamateatri näitleja Mait Malmsten teeb rolliga «Meeste kodus» taas väikese põike Ugala teatrisse, kus ta poisikesena sageli viibis, sest mõlemad vanemad töötasid Ugalas — isa Rein näitleja ja ema Maie grimeerijana. Foto: Elmo Riig / Sakala

Eesti säravamaid meesnäitlejaid Mait Malmsten on külalisesinejana taas lapsepõlvelinnas Viljandis.

Ajame juttu Ugalas pärast «Meeste kodu» proovi.

Mait Malmsten, kus te Viljandis elasite?

Minu mälupildid on Paalalinnast Lääne tänav 6 majast, mida hüüti Kremliks. Aga päris varajase lapsepõlve fotod kinnitavad, et oleme elanud ka Lossi tänavas.

Kas teile on jäänud Viljandi ajast mõni sõber, kellega seniajani suhtlete?

Ei, sõpru ei ole, küll aga tuttavaid, kellega ikka veel vahetevahel kokku saan. Olin kaksteist või kolmteist, kui Viljandist ära läksin. See on heitlik aeg, mil sõbrad vahetuvad üleöö: kuhu trenni või ringi satud, seal ongi sõbrad.

Ühe poisiga käisin siin väga tihedalt läbi. Tema nimi on Margus Vuntus. Ta oli mu majanaaber, hiljem kolis Männimäele. Margus oli minust aasta vanem. Sõjaväest saatis ta veel kirju, aga siis kadus. Olen kuulnud, et ta elab Saksamaal.

Olime kogu aeg ninapidi koos: meil olid oma keeled ja topograafiliselt väga täpsed maakaardid, kuhu joonistasime oma fantaasia järgi meresid ja nende keskele saareriigikesi. Tänu selle sain geograafias hiljem häid hindeid, sest me uurisime asja tõsiselt.

Kas olite hea laps?

Ühe korra olen vitsa saanud. Ei mäleta, mille eest, aga et sain, on meeles. Vanaisa vist andis.

Olin üldse palju vanaisa, ema isa pool. Kusta Jõger oli tema nimi. See suguvõsa on pärit Valga- ja Võrumaalt.

Vanaisa oli Pallase õpilane ja veskimees, temalt sain igasuguseid oskusi. Ta oli väga hea joonistaja. Isa oli küll ka hea joonistaja, aga mind õpetas pigem vanaisa, sest olime rohkem koos.

Ükskord oli skandaal: saatsin õpetaja paika, mida ei ole viisakas nimetada. Lugu juhtus vist neljandas klassis ja ema kutsuti kooli.

See oli mu ainus eriti suur pahategu, mis meenub. (Hakkab naerma.)

Kas elukutsevalik oli lihtne?

Eks veri ole paksem kui vesi. Olen lapsepõlvest saadik teatris tolgendanud, käisin juba vanas Ugalas. Sellesama uue maja ehitusel olen mänginud ja tellingutel roninud. Teater mu kodu oligi.

Selle maja lõhnad, helid ja inimesed olid mulle väga tähtsad — jätsid sügava mulje ja jälje.

Olete nõutud näitleja ja teie töökoormus on suur. Mängite palju tõsiseid ja emotsionaalselt keerukaid teatrirolle. Kas see on vaimselt väga kurnav?

Tõsi: näitlejaamet on selles mõttes üks närune elukutse, et puudutab vaimset tervist päris kõvasti. Kui palju ja mis suunas — eks seda anna natuke endal ka reguleerida, aga…

Midagi ei ole teha: selle ameti kaudu elu mõtestades kohtad igasuguseid karisid. Kohati tuleb nendega leppida, aga need tekitavad probleeme. Muidugi on ka helgeid hetki ja tippe — ilutulestikku, mis seda kompenseerib.

Näitleja olla ei ole lihtne. Oleks seda kõike teadnud, võib-olla poleks… Ma ei tea.

Kas kavatsete oma pojad teisele teele suunata?

Ei, seda ei tohi teha. Neil on eriti raske: ka ema on ju mitmendat põlve näitleja, nii et nende teatrigeenid on veel tugevamad.

Olete Harriet Toomperega mõlemad üsna hõivatud. Kuidas teie elu on korraldatud?

Meil on lapsehoidja, kellele maksame päris korralikku palka, aga et oleme tihtipeale mõlemad kodust ära, siis teist valikut pole.

Kui palju töö koju kaasa tuleb?

Eks ta tule koju kaasa ka — see on paratamatu. Liiati töötame ühes teatris. Me ikka arutame neid asju.

Kumb esietenduse eel rohkem pabistab?

See on etenduseti erinev, aga mina olen suhteliselt külma kõhuga. Harriet võidab närviminemisvõistluse kindlalt.

Keda te eesti näitlejatest kõige rohkem hindate?

Praegused jätan nimetamata, aga minu suured eeskujud on olnud Jüri Järvet, Jüri Krjukov ja Juhan Viiding.

Milliste rollidega te ise rahul olete?

Kindlasti Vargamäel mängitud «Kõrboja peremehe» Katku Villuga.

Seal juhtus imelikke asju. Tuli lihtsalt olla võimalikult avatud. See kõlab küll pisut napakalt, aga tõepoolest rääkis loodus — mets ja puud — kõik ette ära ja lõi oma tingimused.

Viimastest asjadest ehk Pansoga. See oli paras pähkel. Kahtlesin, kas olen võimeline endast nii väliselt kui sisemiselt väga erinevat inimest järele aimama, aga vist tuli ikka midagi välja — ma ise olen küll päris rahul.

Kui teile antaks täiesti vaba unistuste nädal, mida teeksite?

Hmm, unistuste nädal…(Hakkab naerma.)

Esimesel päeval õpiksin selgeks kõik keeled, mida tahan õppida.

Teisel päeval hakkaksin väga hästi mängima väga paljusid muusikariistu.

Kolmandal päeval puhkaksin sellest kõigest.

Neljandal päeval loeksin läbi kõik raamatud, mis on jäänud lugemata.

Viiendal päeval mängiksin hommikust õhtuni lastega.

Noh, ja nädalavahetuseks jätaksin natuke fantaasiavaba ruumi ka.

Kuidas te tegelikult lõõgastute?

Mängin kossu, joonistan, loen raamatuid, vahel musitseerin natuke: mängin enda lõbuks kitarri või klaverit. Nii see on.

Mida te loete?

Kahjuks pean tunnistama, et mu lugemus on juhuslik. Ei ole süsteemi, ehkki see oleks väga tore ja võimaldaks näha elu selgema pilguga. Aga killuke siit ja killuke sealt ei ole ka paha.

Ehk nimetate mõne viimase killukese.

Praegu on mul pooleli Toomas Pauli esseeraamat «Totrus ja tähendus».

Soovitan teile väikese hea raamatu, see on Viivi Luige «Varjuteater».

Ahah, see on mul olemas, ilus roheline. Muuseas, täpselt samasuguste sametkaantega on kolm aastat tagasi ilmunud koraan, mida ma ka aeg-ajalt sirvin.

Kui intellektuaalnepeab näitleja olema? Kas jumalast antud talendil, kes laulab, nagu nokk loodud, jääb siiski midagi puudu?

Arvan, et jääb. See ei ole seotud näitlejaks olemisega. Mingil määral muidugi on, aga põhiliselt on see seotud inimeseks olemisega ja uudishimuga. Mis ametit keegi parajasti peab, võib-olla nii tähtis ei olegi. Tähtis ja põnev on maailmast aru saada. Paraku on nii, et mida rohkem loed, seda segasemaks pilt läheb.

Oma välimuse ja andega võiksite läbi lüüa ka Eestist kaugemal. Kas olete sellele mõelnud?

Eks ma ikka ole mõelnud, aga olen omajagu laisk. Olen teinud ainult nii palju, et püüdnud end mingil määral vormis hoida. Ma ei ole midagi ette võtnud — selles mõttes, et oleksin läinud kuhugi ust kraapima. Mitte et see oleks halb või häbiväärne ja kindlasti võib seda teha, aga praegu on maailm nii väike, et kui midagi juhtuma peab, võib see juhtuda ka siinsamas.

Kui miski üldse õnnestub, siis eelkõige sissetallatud rajalt tõukudes. Muu pinnas on soine ja habras. Et sinna teed ehitama hakata, kulub liiga palju aega.

Mis on teie elus kõige tähtsam?

Psühholoogiatestid on kõik valesti täidetud, kui sa ei ole seadnud esimeseks «mina». Siis on sul kõik pahasti, sinu probleemid algavad sealt.

Eks minu elus ole esmatähtis ikka mina ise — täitsa ausalt, häbenemata. Tähtis on olla endale sõber. Kõigepealt püüan hakkama saada iseendaga, nii tööl kui pereringis. Järgnevad väga segastes kõikumistes perekond ja töö, perekond ja töö, perekond ja töö…

ARVAMUS

Arvo Raimo,
Ugala näitleja

Mait oli poisikesena alailma teatris ja sõitis mõnikord ka ringreisidele kaasa. Mäletan ühte väljasõitu Saaremaale, kus ta oli koos minu pojaga. Poisid vaatasid õhtul etendust ja olid väga pettunud, kui kuulsid, et järgmisel õhtul mängime sedasama tükki. Jäid siis Kuressaarde. Hiljem kuulsime õudusega, mida nad olid ette võtnud: kivise kuristiku kohal sillakäsipuudel turninud ja muid ohtlikke asju teinud.

Kui Rein Malmsten suri, võttis Mait, kes oli siis lavakunstikooli tudeng või just lõpetanud, üle tema rolli «Dorian Gray portrees». Ta mängis seda vist ainult korra, aga meile oli see šokk: hääletämber, miimika ja žestid meenutasid väga isa omi.

Jagasin Reinuga garderoobi. Kui Mait nüüd Viljandisse esinema tuleb, peatub temagi selles.

Mulle teeb rõõmu, et ta on nii andekas ja hea näitleja.

ISIK

Mait Malmsten

• Sündinud 6. septembril 1972 Viljandis Malmstenite näitlejasuguvõsa kolmandas põlvkonnas (isa oli Ugala näitleja Rein Malmsten, vanaisa oli Franz ja vanaonu Hugo Malmsten).
• Lõpetanud lavakunstikooli, alates 1993. aastast Eesti Draamateatri näitleja.
• Mänginud palju rolle teatris, filmides ja televisioonis.
• 2001. ja 2003. aastal pälvinud teatriliidult parima meesnäitleja nimetuse, saanud Ants Lauteri auhinna ja muid tunnustusi.
• Elukaaslane näitlejanna Harriet Toompere, peres kasvab kaks poega.
Allikad: Draamateater, «Sakala»