Eesti käekäigu eest on hea seisnud kõik põlvkonnad

Urmas Suik

FOTO: Elmo Riig / Sakala

​VÕIKSIME MÕTISKLEDA, missugune võiks meie eluolu välja näha, kui üheksakümnendate algul pääsenuks meid valitsema teistsugune, käsi-peseb-kätt-seltskond. Näiteid võimalustest on piisavalt: Bulgaaria, Moldaavia... Arvatavasti võib selle seltskonna hulka arvata ka Gruusia, Ukraina ja otse loomulikult kuuluvad sinna kõik Kesk-Aasia uued riigid.

Tuleb tunnustada neid inimesi, kel riigi juhtimisest väga suurt ettekujutust ei olnud, aga kel oli visioon, mille sihtidest peamine oli esialgu utoopilisena tunduv liitumine Euroopa Liiduga. Eesti NSV meeste tubli abiga õnnestus see üsna hästi.

Majanduslikuks aluseks said nõukogudeaegse tööga väljateenitud elamispinnad, paljud sama pikaaegse töö osakute eest väljaostetud haletsusväärses seisus riigiettevõtted ning kommunistide natsionaliseeritud vara tagastamine kodanikele ja nende järeltulijatele. Viimasena nimetatu tõi kaasa sundüürnike teema, mis – tänu jumalale – tundub olevat nüüdseks lahendust saamas.

Tragimatel on õnnestunud sülle kukkunud varandus toimima panna. Kihistumisest hoolimata on Euroopa Liit olnud õige valik.

TÖÖJÕU, KAPITALI ja kaupade vaba liikumine tähendab, et pärast seda, kui Eesti valijad langetasid otsuse euroliitu astuda, on konservatiivset rahvuspoliitikat säilitada ülikeeruline kui mitte võimatu. Kuigi praegu Balti riigid sisse voolavale tööjõule veel eriti atraktiivsed ei ole, ei tähenda see, et igavesti nii jääb.

Lääne-Euroopa endiste koloniaalimpeeriumide mineviku tõttu kuulub praeguste Euroopa Liidu kodanike hulka üsna palju endiste kolooniate asukaid. Tõenäoliselt hakkame siin lisaks vene keelt rääkivatele valgetele inimestele nägema nii musti, kollaseid kui pruune kaasmaalasi.

Saksamaa ja Rootsi on head näited sellest, kelle hääl lõpuks peale jääb. Kui ikka tööjõust on puudu, siis lõpuks uks avatakse. Irooniline on, et osa tööjõust tuleb samalt poolt kui nõukogude ajal – Ukrainast.

Lohutuseks on hea teada, et rahvastik rändab ka Venemaal. Juhtusin Deutsche Welle telekanalist nägema, kuidas hiinlased hõivavad Venemaa Amuuri-äärseid alasid. Mis teha, kui omasid ei jätku. Kindel on see, et Eesti piir Hiina omaga ei kohtu, küll aga võib Hiina piir meile üksjagu lähemale tulla.

TÕSI ON SEEGI, et Euroopa Liidus ei paista mured otsa saavat. Britid on oma sõna öelnud, nende lahkumine tundub olevat vormistamise küsimus. Kreeka võlakriisil ei ole lõppu näha. Hoolimata sellest et rikkad Euroopa suurriigid on pagulaste suhtes väga leplikud olnud, raputavad nende suurlinnu nendesamade lahkelt vastuvõetud põgenike või nende järeltulijate korraldatavad pommiplahvatused. Selle tagajärg on, et võim libiseb traditsiooniliselt Euroopa suurriike valitsenud poliitikutel käest. Senised võimukandjad ja sageli ka ajakirjandus nimetavad neid opositsioonilisi rühmitusi populistideks.

Soome Perussuomalaiste, eesti keeli Põlissoomlaste partei liider Timo Soini on riigi välisminister, kelle ees on külalislahkelt juba paljude riikide, sealhulgas Eesti võimukoridoride uksi avatud. Kreekat aastakümneid valitsenud kaks suurparteid on võimult tõrjutud. Hispaania vaevleb juba peaaegu aasta valitsuskriisis ja lõppu sellele ei paista. Kesk-Euroopa niinimetatud Visegrádi riigid korraldavad Brüsseli immigratsiooniteemalise diktaadi vastaseid referendumeid. Saksamaal on idapoolsetes liidumaades võimu võtmas AFD (Alternativ für Deutschland, eesti keeli Alternatiiv Saksamaa jaoks).

EESTI KÄEKÄIKU ongi ehk hea võrrelda Saksamaa uute liidumaade omaga, kus samuti peaaegu pool sajandit kommunistid peremehetsesid. Mul oli võimalus mõni nädal tagasi järjekordselt Saksamaal käia ja silmanurgast nii sealseid uudiseid kui tänavapilti jälgida. Telepildis oli kuulda, et poliitikutel on kõvasti selgitamist, miks idapoolsetes liidumaades immigrantide vastu vaenulik ollakse.

Olles Saksamaal sündivat viimase kümne aasta jooksul üsna põhjalikult jälginud, oli huvitav näha muutusi liidumaade linnades. Magdeburgis ja Leipzigis tekkis kuidagi tuttav tunne. Äärelinnad on räämas, nagu ei oleks peremeest, kesklinnad aga korras.

Dresdenis, kus olen ka Saksa Demokraatliku Vabariigi ajal ringi liikunud, on pilt tundmatuseni muutunud. Kesklinn, sealhulgas Frauenkirche, mille lääneliitlased sõja ajal maatasa pommitasid, on taastatud. Käib hoogne ehitustegevus.

Kui tulla koduste asjade juurde, siis mulle tundub, et kuigi meil rikkaid vanu liidumaid kõrval ei ole, ei pea me linnapildi pärast häbenema. Tubli abi on Euroopa Liidu tasandusfondidest. Kuigi Saksamaa suurlinnadega võrreldes on mastaabid erinevad, kannatab Tallinna olukorda Leipzigi omaga võrrelda küll. Hea küsimus on, kui palju on Saksamaa uute liidumaade mahajäämuse juured ja revolutsioonilised mõtted kinni niinimetatud sovetimeelsuses ja kui palju lihtlabastes eluraskustes. Võimunäljas uued poliitilised voolud, teadagi, on varmad selliseid nüansse oma kasuks pöörama.

PRESIDENDIVALIMISED valijameeste kogus oli tõeline äpardumine. Mart Laar arvab need olevat Eesti NSV viimane ohe. Julgen väita, et see hinnang on ülekohtune. Kõik presidendiks pürgijad olid austusväärsed ja valijate koosseis igati esinduslik. Pigem on asi teatud ajal koostatud kindlat eesmärki silmas pidavas nürimeelses valimisseaduses.

Nõukogulaste valitsemise ajal kuulus hea tooni hulka, et kõik massiarvamusega mitteühtiv tembeldati kodanlikuks igandiks. Tänapäeva arvamusliidrid näivad seda traditsiooni jätkavat selle erinevusega, et kui nende arvates on midagi jamaks läinud, on parim võimalus oponent sovetiks nimetada.

Omaette küsimus on, kuivõrd on uue põlvkonna poliitikud vanematega võrreldes eetilisemad. Oleks hea teada näiteks seda, mis lood Reformierakonna tollasel juhtkonnal selle Šveitsis registreeritud salapärase juhtimisteenuste firmaga olid, või mis juhtus Eesti Panga 10 miljoni dollariga.

On väike lootus, et pealinna lehkavad lood hakkavad lahenduseni jõudma. Aga mis lugu on uue poliitikute põlvkonna Iisraeli relvatehinguga, viisamüügi operatsioonidega või ka salapärase rublamüügiga Tšetseeni mässajatele?

Tundub, et uue ja vana põlvkonna mõtlemismallid ei ole kuigi erinevad.

SILTIDE KLEEPIMISEGA tasuks ettevaatlikum olla. Inimesed võivad olla väga kohanemis- ja õppimisvõimelised. Nagu näeme, on endisest tragist Ida-Saksamaa kommunistliku noorsooühingu propagandasekretärist Angela Merkelist saanud Euroopa Liidu kõige mõjukama riigi pikaaegne valitsusjuht. Nõukogude Eesti tippkommunistist Arnold Rüütlist sai Eesti Vabariigi president, kes oma kuldpuurist rahvale kõige lähemale astus. Ning vabanenud Eesti pankade likviidsuse likvideerimisest unistavast Mart Laarist on saanud Eesti tähtsaima finantsasutuse Eesti Panga nõukogu esimees ja Skandinaavia suurpanga nõukogu liige.

Tagasi üles