Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/10/04/5917769t1h534f.jpg)
Ühel sügislaadal teatas osaühingu Muistne Maitse eesotsas olev Liina Virolainen leti tagant, et tema Võrumaa karaskite teine kodu on Viljandimaa.
«Me käime neid hästi tihti Viljandis ja Viljandimaal müümas,» lausus ta ning nentis, et ettevõtte kolme müügihooaja jooksul on neid siin alati kenasti vastu võetud. «Hästi suur erinevus on, kui ma lähen kuhugi teise kohta. Ma tajun selle vahe kohe ära. Siin tuntakse meid juba kirjade ja värvide järgi ära ning öeldakse, et oo, need on ju need karaskid.»
Detsembrikuu Viljandis
Viljandimaal on Muistse Maitse osaühingul tekkinud ka oma kindlad kunded ning kuigi detsember on kauplejatele jõululaatade mõttes parajalt hullumeelne kuu, on Võrumaa karaskid sel ajal ikka siin müügil olnud.
«Oleme Viljandis võtnud ka püsileti. Eelmisel aastal näiteks oli see Uku keskuses kuu aega. Samal ajal käisime kõik laadadki läbi: jõuluhansal, spordihoones ja kultuurimajas,» rääkis Liina Virolainen ja lisas: «Me ise naerame, et oleme nagu poole kohaga Viljandimaale sisse kirjutatud.»
Siitkandi rahva karaskieelistuste kohta teab ettevõtte esindaja ja müüja öelda, et see on muutuv. Kui talvel on olnud enim mokka mööda kanepiseemnetega variant, siis nüüd on minevaim kaup olnud hoopis mustikakarask. Välimus on sel küll veidike ehmatav – mustikad annavad ju sinaka vär-
vi –, aga nagu ütles Virolainen, tasub seda proovida.
«Igas piirkonnas on oma menukaup ning mulle tundub, et Viljandis ja Tartus on see mustikakarask. Aga kui ma lähen näiteks Tallinna, siis seal nad isegi ei proovi mustika oma. Seal peab karask olema ikka ja ainult odrajahust, ei tunnistata rukkijahu, millest on mustikakarask,» kõneles ta.
Alustas osaühing Muistne Maitse nelja sordiga ning nende hulgas oli ka mustikakarask. «Sinna sisse sai ikka suur kogus marju. Ja just see on huvitav, et ta on rukkijahust – kroovrukkijahust, mis on natuke jämedam kui tavaline,» selgitas ettevõtte looja.
Magusainet on vähem
Ettevõtte tegutsemisaega arvutab juhataja laadahooaegade järgi ja praegu on käsil, nagu juba mainitud, kolmas. «Alustasime 2014. aasta märtsis. Hooaeg kestab üheksa kuud, aprillist detsembri lõpuni, ja neid saab nüüd varsti kolm täis.»
Karaskid valmivad Liina Virolaineni retseptide järgi, aga tootmisega ta ise ei tegele. «Teen koostööd Rõuge Pagariga, sest mul oli nii-öelda karm valik: kas ma müün või toodan. Mõlemat üks inimene ei jõua. Arvasin siis, et parem müün. Ei ole ju mõtet, et igaüks teeb oma tootmise. Mõistlik on koopereeruda,» selgitas ta.
Alguse sai asi Virolaineni jutu järgi nii, et ta elas kolm aastat Võrumaal ja hakkas tohutult armastama sealseid toorained. «Näiteks meie kanepiseemned on ju kasvatatud seal ja sink tuleb samuti sealt. Niipalju kui vähegi võimalik, kasutan ma kohalikku.»
Et Virolaineni üks suur kirg on vanade eestlaste toit, pärinevad tema retseptid nende ülestähendustest.
«Kõige vanem on singi-sibulakaraski retsept, see on 1952. aasta raamatust,» nentis ta ja lisas, et ta on üritanud retsepte ka võimalikult vähe muuta. Tõsi küll, kui vanasti tehti karaskit hapupiimast, siis praegu on kasutusel keefir. Sellest aga Virolaineni kinnitust mööda suurt maitsevahet pole ja põhimõtteliselt on kõik komponendid samad.
«Üks, mida ma olen teinud, on see, et olen vähendanud suhkrukogust,» rõhutas ta. «Vanasti ei saanud nii palju kooke teha kui praegu ja siis tehti kõik võimalikult magusad. Kas või sellesama mustikakaraski algretseptis on 150 grammi suhkrut, aga mina panen 50 grammi.»
Kui nüüdseks on muistse maitsega karaskitel välja kujunenud oma klientuur ning neid ostetakse ka hulgi ja pannakse sügavkülma varuks, siis algul kõik nii roosiline ei olnud. «Esimesed kaks kuud olid väga rasked. Ikka päris tihti kuulsin küsimust, et appikene, mis see on ja miks ma seda ostma peaks,» meenutas Virolainen. «Praegu on omajagu juba neid, kes ei talu juuretisega leiba. Ja väga palju on neid, kes ei talu pärmi. Kuulen, et öeldakse: see karask on kõhule kerge.»
Kui palju karaskeid ühel laadahooajal maha müüakse, pole Virolainen kokku arvestanud. «Igatahes kui me alustasime käimist ühe telgiga, siis praegu käime võimaluse korral juba neljaga ja neid karaskeid, mis maha müüdud saab, on kindlasti sadu,» rääkis ta.
Edust hoolimata pole Virolainen hüljanud põhimõtet, miks ta niisuguse ettevõtmisega alustas. «Ma alustasin, et pakkuda emotsiooni. Minu jaoks on kõige tähtsam see, kui inimene leti taga ütleb: «Appikene, ma mäletan seda maitset kuskilt!».»