Jevgeni Ossinovski: Reformierakonna haprus on jätnud valitsuse tööle jälje

Ehkki Jevgeni Ossinovski hinnangul mõjus pikaks veninud presidendiralli Eesti poliitikute usaldusväärsusele halvasti, ei poolda ta riigipea otsevalimist. Foto: Liis Treimann / Postimees

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees, tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski leiab, et viimasel ajal kasvanud kriitikast hoolimata on praegune valitsus suutnud mitmes valdkonnas tulemuslikult tegutseda. Samas ei aja ta tagasi, et presidendivalimistest sündinud pinged on jätnud täidesaatvale võimule oma jälje.

Jevgeni Ossinovski, neljapäevases TV3 saates «Kolmeraudne» väitis teie endine erakonnakaaslane Mihkel Raud, et praegune Taavi Rõivase valitsus ei ole kunagi toiminud ega hakkagi kunagi toimima. Öelge teie, milline selle valitsuse töövõime tegelikult on.

Ma olen kuulunud kahte Taavi Rõivase juhitavasse valitsusse ja julgen väita, et sotsiaaldemokraadid on neis saanud ellu viia mitu väga kaalukat asja. Meie tegevuse rõhk on olnud lastega perede olukorra parandamisel. Esimese ja teise lapse toetus on teadupärast tõusnud 19 eurolt 50 eurole ning alates kolmandast lapsest on see 100 eurot. Järgmisel aastal rakendub lisatoetus nii, et kolmelapseline pere hakkab saama juba 300 eurot. 

Samuti käivitame järgmisel aastal üksikvanemate elatisabi fondi ning hakkame toetama noorte huvitegevust. Seda kõike võiks nimetada üldse üheks suuremaks reformiks Eesti ajaloos ja see hakkab selgelt peegelduma laste vaesust ja ebavõrdsust kajastavates andmetes. Õigupoolest juba peegeldubki. Selles mõttes võivad sotsiaaldemokraadid küll öelda, et aeg on olnud viljakas.

Teisalt tuleb muidugi tunnistada, et olukorras, kus valitsusse kuulub kolm erakonda ja kus ümber laua istub maailmavaateliselt üpris mitmekesine seltskond, ei ole paljudes asjades lihtne kokku leppida. Ja eks tõsi ole seegi, et Reformierakonna sisemine haprus, mis on viimasel ajal ilmnenud, on valitsuse tööle oma mõju avaldanud. Eriti on seda tunda olnud viimase kuu vältel seoses presidendivalimistega.

Selle pärast kõlavadki üha enam väited, justkui oleks Taavi Rõivas nõrk ja otsustusvõimetu peaminister. Millisena teie teda näete?

Seda, milline on tema positsioon Reformierakonnas, pole mõtet minu käest küsida. Peaministrina on tal vaieldamatult oma stiil. Nii nagu inimestel ikka, on ka Rõivasel oma tugevused ja nõrkused.

Selge on see, et praegust valitsust pole lihtne juhtida, sest meie erimeelsused mõnes küsimuses on põhimõttelised.

Taavi Rõivasel on kombeks teravamates küsimustes inimestega pikalt läbi rääkida. Mõnes mõttes on see ehk nõrkus. Samas võib selline pehme lähenemine anda ka tulemusi. Hinnang sõltub suuresti vaatenurgast.

Millise pilguga vaatate praegu Keskerakonnas käivale võimuvõitlusele?

Eks üldjoontes võiski arvata, et pärast seda, kui Edgar Savisaar oli reetnud presidendivalimistel omaenda kandidaadi, saab protsess raevukust juurde. Samas see, kuidas avalikult arveid klaaritakse ja erakonna kontori lukke vahetatakse, on mõnes mõttes ootamatult tuline.

Keskerakond on juhtimiskriisi ja ideede puuduse käes vaevelnud juba pikka aega. Keegi ei kahtle, et Edgar Savisaare «parim enne» erakonna esimehena on möödas. Tal on olnud hulk võimalusi väärikalt lahkuda ja teatepulk üle anda neile, kellel on rohkem ideid ja energiat. Paraku pole ta tahtnud neid kasutada ning on sellega marginaliseerinud Eesti suurima opositsioonipartei rolli.

Suurem osa Keskerakonna aurust on viimasel ajal kulunud sisemiste arvete klaarimisele, mitte valitsuse kontrollimisele. Valitsuse liikmena võiks ma selle üle rõõmustada, sest eks ole lust töötada, kui opositsioon on nõrk. Aga kui riigimehelikult läheneda, siis Eestile tervikuna on see halb. Seepärast loodan, et keskerakondlased saavad peagi oma küsimused lahendatud ning saavutavad sisemise ühtsuse.

Oletame, et Edgar Savisaar langebki sel sügisel partei eesotsast. Kas sotsiaaldemokraadid võiksid sel juhul proovida moodustada keskerakondlaste ja veel ühe partneriga sellist võimuliitu, kuhu ei kuuluks Reformierakond?

Oluline on silmas pidada, et formaalne juhivahetus oleks Keskerakonnale alles esimene samm. Sealt edasi tuleks taastada sisuline ühtsus ja töövõime. Selleks, et tekiks kas või teoreetiline võimalus Keskerakonda valitsusvastutusse kaasata, peaks tal olema tugev poliitiline selgroog. Poliitikat on väga keeruline teha, kui su erakond on lõhki. Ükskõik, kes valitakse novembris Keskerakonna juhiks, pundi kooshoidmine ei ole tal lihtne.

Eelöeldu taustal ei saa muidugi eitada, et juba praegu leidub parlamendis neid inimesi, kes mõtisklevad, kuidas olemasolev seis uppi lüüa. Iseenesest on see ka mõistetav, sest kui mõelda praegusele valitsusele alternatiive, oleks kõige lihtsam kooslus Reformierakonna ja Keskerakonna liit. Mõlemad on suured ja kahekesi oleks kindlasti lihtsam valitseda kui kolmekesi. Pealegi on neil varasemast ajast koostöökogemus. Seepärast tugevnevad pärast Savisaare langemist kahtlemata spekulatsioonid selle üle, kas Reformierakond ja Keskerakond teevad omavahel valitsuse. Kuidas tegelikult läheb, on praegu väga raske prognoosida.

Kuidas mõjub presidendivalimiste läbikukkumine valimiskogus Eesti poliitikute usaldusväärsusele?

Poliitilise süsteemi usaldusväärsus on kahtlemata kannatanud.

Ma küll ei taha ennast üldiselt kiita, aga võin kinnitada, et püüdsin augustis, kui riigikogu hakkas presidenti valima, partneritele rääkida: kulla sõbrad, kas te saate aru, millega me nüüd õigupoolest tegeleme, kuhu me sellise protsessiga välja purjetame? Sellisesse pikka ja avalikku kampaaniasse, mis meil tänavu välja kujunes, oli programmeeritud päris suur risk. Kui kandidaadid püüavad inimeste toetust, kuid jäävad valimata, toob see paratamatult kaasa pettumuse.

Sotsiaaldemokraadid pakkusid omalt poolt välja skeemi, kuidas president riigikogus ära valida. Paraku see ei töötanud. Mäletan, kuidas mõne erakonna esindajad, kes kokku leppida ei tahtnud, rääkisid, et me võimegi parlamendis parteilist mängu mängida, sest valimiskogus valitakse igal juhul ära. Küsisin juba siis: miks te arvate, et valimiskogus läheb kokkuleppimine kuidagi lihtsamalt? Nagu näha, sellel küsimusel oli alust. Kõik peale sotsiaaldemokraatide rammisid lõpuni oma kandidaatidega välja ja see tõi kaasa pretsedenditu olukorra.

Mis viie aasta pärast saab? Kas presidendi valimise korda tuleks muuta?

Süsteemi puuduste üle tuleb kindlasti arutada pärast seda, kui esmaspäeval on Eestile kõigest hoolimata tubli ja särav president valitud. Enne hoiduksin sel teemal mõtteid avaldamast. Teeme ühe töö ära ja asume seejärel järgmise kallale.

Niisiis te ei ütle ka seda, kas olete praeguse süsteemi kõpitsemise või otsevalimiste kehtestamise poolt?

Otsevalimistele olen vastu. Selliste volitustega ametikandjat, nagu seda on Eesti president, ei sobi kuidagi otse valida.

Kui vaadata meie Ida-Euroopa saatusekaaslasi, kes otsustasid iseseisvudes presidentaalse riigikorra kasuks, on näha, mismoodi mitu neist sipleb seniajani rasketes sisepoliitilistes kriisides.  Mina midagi sellist Eestile ei taha ja olen veendunud parlamentarismi pooldaja. Usun, et parlamentarism kaitseb eri ühiskonnagruppide huvisid kõige paremini.

Nüüd, kui Kersti Kaljulaid tuleb Euroopa Kontrollikoja liikme kohalt kodumaale presidendiks, muutub taas põletavaks küsimuseks tema asemele uue liikme nimetamine. Teadupärast pole valitsus seni sotsiaaldemokraatide ja IRL-i vastandumise tõttu sellega toime tulnud. Mis saab?

Esialgu keskendume sellele, et president saaks ikka valitud, sest kuuldavasti pole kõik riigikogulased veel eelmise laupäeva solvumisest üle saanud. Aga kui Kersti Kaljulaid osutub valituks, siis loomulikult kasvab ajaline surve kontrollikoja uue liikme leidmiseks. Usun, et saame sellega peagi hakkama.