Alide Sibul: perekonnas oli 13 last ja mina üksi olen järele jäänud

93-aastane Alide Sibul pistab niidi läbi nõelasilma esimese katsega ja ilma abisilmadeta. Ka pallimängus näitas ta taset, mida vanust arvestades ei usuks. Foto: Elmo Riig

93-aastane Pärsti pansionaadi teise korruse elanik Alide Sibul paistab silma positiivsuse ja aktiivsusega. Tal pole raske ajada niit läbi nõelasilma või heegeldada päevaga valmis värviline istumisalus, mida ta on siin oldud aasta jooksul teinud oma 40-50 tükki. Ta on armunud vaipadesse. Ta ütleb, et tegi eilegi ühe vaiba valmis, aga jõudis selle juba ära anda. Andmisrõõm ongi tegemisrõõmu kõrval põhimotivaator, mis paneb näpud tööle. 

Alide ei jõua ära imestada, kust tegevusjuhendaja materjali hangib ja kuidas järjest uute ideedega välja tuleb. «Eile imestasin, kuidas ta need vihmavarjud tegi: ümmargusest paberist lõikas midagi, tegi varred ja olidki valmis!» näitab ta puhketoas rippuvatele varjudele, mida lauanaaber nimetab nende NATO vihmavarjudeks. 

Enne kui Alide Sibul Pärsti pansionaati tuli, elas ta Jämejala külas asuvas hooldekodus, veel varem aga kodus. Seal jäi ta lõpuks üksinda jänni, sest polnud keskkütet ja tervis hakkas käest minema.