Lilla pall aitab kas või hetkeks unustada mustad mõtted ja puuduvad kehaosad

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Ketlin Beljaev
Copy
Kui võimlemist juhendav Tiiu Sereda viskas ringi keskele lilla palli, unustasid hoolealused oma puuduliku võime liikuda või näha. Kui muidu ootavad paljud oma jutu järgi surma, siis mänguhoos tekkinud kilked ja hasart seda küll uskuda ei lubanud.
Kui võimlemist juhendav Tiiu Sereda viskas ringi keskele lilla palli, unustasid hoolealused oma puuduliku võime liikuda või näha. Kui muidu ootavad paljud oma jutu järgi surma, siis mänguhoos tekkinud kilked ja hasart seda küll uskuda ei lubanud. Foto: Elmo Riig

Pärsti pansionaadi tegevusjuhendaja Helle Väster hõikab üle teise korruse ühisruumi, et külla tuli Sakala ajakirjanik, kellele hoolealused võivad kõik südamelt ära rääkida – isegi selliseid asju, mida nad talle avaldanud pole. 

Esimene südameasi, mille 93-aastane Alide Sibul kohe teatavaks teeb, puudutab nende tegevusjuhendajat Hellet. «Ma võin olla küll vana, aga mõistus on mul korras. Helle on kõige parem juhendaja. Kõiki ta aitab ja oskab kõike teha,» kiidab ta oma lemmikut.

Muusika läheb käima, täna on repertuaaris Toomas Anni. Liftist astub välja valgetes riietes Tiiu Sereda, kes sätib koos Helle Västeriga viimased võimlejad ringi, umbes pooled neist istuvad ratastoolis. Enne arutatakse veel, et Helga on täna puudu. Keegi teab öelda, et ta on haige. 

Tagasi üles