Kuidas eristada oravat mingist ja põdrast

Loodusgiididele jäljetarkust jaganud ulukiuurija Peep Männil õpetas loomi ära tundma ka muud moodi kui jalgade järgi. Selle junni jätnu pidi kahtlemata olema poolveelise eluviisiga, sest väljaheites leidus kalaosasid. Foto: Aivar Ruukel

Ulukiuurija Peep Männil soris minutikese äsja leitud julgas ja tuvastas siis kahtlase jäljerea omaniku raudse kindlusega: «Mink. On kiiska söönud.»

Kärplasele iseloomulike paarishüpete jäljed olid juba varem suure tõenäosusega tundunud kuuluvat mingile ehk Ameerika naaritsale. Tuhkrujäljed on nendega küll väga sarnased, kuid tõsiasi, et meie loom oli liikunud piki jõge või selle kaldal, viitas veega seotud eluviisile.

Ometi oli jõe ligidusse hoidmine pigem kaudne tõend ja jäljed ise ei kõlvanud täpseks määramiseks üldse. Värskel mudal, mis talletab jalamustri nagu trükiplaat, võiks naaritsa hea õnne korral ära tunda ujulestade järgi, kuid siin, sulaval lumel olid isegi varbakohad eristamatuks muutunud.

Eriti kummaline oli see, et paaris kohas meenutas jäljerida hoopis orava oma. Nimelt hoiavad nii mink kui tuhkur jalgu paralleelselt, aga see tegelane oli aeg-ajalt keeranud varbad väljapoole nagu Charlie Chaplin. Tõsi küll, orava välistas Männil kiiresti, sest kuigi mink võib vahel käbikuninga moodi hüpata, ei suuda too naaritsat mingil juhul järele teha.

Nüüd, junnis leiduvate kiisatükikeste põhjal oli kärplane kahtluseta mingiks määratud.

«No kust see tuhkur kala saaks!» selgitas Männil giididele, kes olid tulnud Tipu looduskooli korraldatud jäljekursustele teadmisi ammutama.

Jalakiri on erinev

Lume valgele poognale maalivad oma signatuuri peaaegu kõik Eesti imetajad. Vahel on allkiri sama selgesti loetav kui read sõjaeelse gümnaasiumitüdruku salmikus. Üks selline kalligraaf on muidu robustsevõitu metssiga: tänu sõrgatsitest ehk külgvarvastest jäävatele lisaaukudele on teda väga raske kellegagi segi ajada.

Pahatihti on jäljeread siiski arusaamatud nagu kiirustava arsti kirjutatud retsept. Tähed justkui oleksid ja sõnad ka, aga mis rohi selle paberilehe esitanule üle leti ulatatakse, selgub alles apteegis.

Vahel tekitab segadust see, et jäljed on väga sarnased — nagu mingil ja tuhkrul. Teinekord on need jälle nii vanad, et pole aru saada, kuidas varbad paiknevad ja kas loomal on olnud küünised. Küüniste järgi saab eristada näiteks hunti ja ilvest, kelle ümmargused jäljed on muidu üsna sarnased. Nimelt hoiab kaslane küüsi tavaliselt sissetõmmatuna, aga koerlastel seda lisavõimalust pole.

Peep Männil soovitab kahtluse korral liikuda mõnda aega mööda jälgi ja analüüsida looma käitumist pikemalt. Näiteks mink käib suure tõenäosusega aeg-ajalt vees, kuna tuhkur teeb seda väga harva. Hundijäljed lähevad sirgelt nagu köit mööda, ilves aga liigub veidi vinta-vänta. Ja alati on võimalus, et teele jääb mõni selgem jäljend, mis laseb end paremini uurida.

Ilvese ja hallivatimehe eristamiseks tasub tähele panna varvaste suurust: ilvesel on need käpaga võrreldes väiksemad. Peale selle vajutavad metsakiisu jalga ümbritsevad karvad jälje ümber kerge randi.

Samasuguse pitseri kui metsakutsa võib lumele jätta ka koer. Raamatutes räägitakse küll sageli, nagu oleks hundijäljes esimesed varbad tagumistest nii palju eespool, et kahe varbapaari vahele mahub tikk, kuid Männili tähelepanekut mööda ei vasta see tõele. «Enamasti peaks tikk olema siis üsna kõver,» leiab ta.

Seetõttu maksab jällegi vaadata jälgede rida. Nagu ilves, ei kipu ka koer käima nii sirgelt kui võsavillem. Sama tunnuse järgi on hea vahet teha rebasel ja kährikul: kui reinuvader lükib jäljed sirgesse ritta nagu helmed nööri otsa, siis kährikkoera jalad vänderdavad veidi.

Kaber ja reinuvader

Jälgi uurides tuleb muidugi meeles pidada, et igal liigil võib ette tulla tüüpilisest käitumismallist irduvaid erandeid. Samuti kipuvad tavalist jäljepilti moonutama ilm, pinnas ja suur liikumiskiirus.

Nii kummaline kui see esimese hooga ka ei tundu, võivad rebasejäljed halbades tingimustes sassi minna isegi metskitse omadega. Nende jalanumber on enam-vähem üks ja sammu pikkus samuti.

Praktilise õppe käigus Tipu ümbrusest jälgi otsivad giidid peavad kraavi põhjas kulgevat vana jäljerida tükk aega rebase omaks, kuni tuntud matkakorraldaja Aivar Ruukel satub lõpuks selgemale tallamustrile ja hõikab: «Kuulge, sellel rebasel on sõrad all olnud!»

Sügavas tuhklumes, kus pole näha isegi värskete jälgede põhja, saab kitse rebasest eristada aukude vahele jäävate triipude järgi: energia säästmiseks ei vaevu kitsed jalgu kõrgele tõstma ja tõmbavad sõratippudega mööda lund. Samuti pole neil kõnd nii sirge kui reinuvaderil.

Et rebast võiks ära vahetada kabraga, kõlab muidugi uskumatult, kuid õigupoolest on see köömes kui mõelda, et omavahel võivad segi minna isegi orav ja põder. Peep Männili kinnitusel pole see pealiskaudse vaatluse puhul mingi ime: hüpetega liikuva orava neli käppa jätavad umbes samasuguse jälje kui põdra sõrg. Nagu ikka, tasub jalutajale veidi järgneda. Hiljemalt selles kohas, kus põder puu otsa ronib, peaks õige liik teada olema.

Karukäpp ütleb rohkem kui käejooned

Peep Männili juhendamisel tuvastavad giidid lumel jalutanud loomi poole Noa laeva jagu. Siin on sonkinud sead ja luusinud hundid, hiilinud ilves ning sörkinud rebane. Jõekäärus on maas kitse karvatuustid ja vereloik. Tapakohast eemalduva kähriku jäljed näitavad, et too on käinud mõne suurema kolleegi töö viljast matti võtmas.  

Ühe kummalise aukude rea leiavad jäljekütid üksildaselt sihilt veel. Need on isegi kitse kepsude jaoks liiga peenikesed ja ulatuvad väga sügavale lumme. Müsteeriumile toob lahenduse keegi kohalik, kes teatab, et naabrinaine käib sealtkaudu kepikõndi tegemas.

Ehkki kepikõndija on Tipu metsade vahel hulga haruldasem kui karu, me laanekuninga jälgi ometi lumel ei näe. Korralikul talvel ronib ta koopast välja ainult siis, kui keegi jultunu ta üles ajab. Mõne nädala pärast, kui kevadpäike soojendama hakkab, kaob mõnel suurel karul uni juba iseenesest ja siis võib valgelt vaibalt leida ka mesikäpajälgi.

Et otil on viis varvast ning tagakäpa pöid asetseb piki liikumissuunda, meenutab tema jälg natuke inimese oma. Veelgi huvitavam on esipäkk, mida tasub mõõta lausa tollipulgaga. Kui laius jääb viie-kuue sentimeetri kanti, on jälje jätnud esimese aasta karupoeg. Suguküpsetel emakarudel küünib päkk 11-12 sentimeetrini ja üle 14 sentimeetrise kämbla puhul on kindlasti tegu isakaruga.  

Karujälgi kellegi teise omadega tavaliselt segi ei aeta. Naljaga pooleks võiks kõne alla tulla vaid paljajalu kõndiv inimene, aga seda sorti jäljed on lumises metsas sama haruldased kui lõvi või elevandi omad.

Peep Männil räägib, et kevadel on alati põnev mööda karu rada edasi minna ja uurida, millega mõmmik on tegelnud. «Ainult et metsaoti puhul on muidugi tark vaadata pigem, kust ta tuli, kui et kuhu ta läks,» soovitab ulukiuurija kerge muigega.

JÄNES

Ehkki Eestis elavad jäneseliigid on suvel üsna sarnased, saab neid talvel eristada isegi jälgede järgi.
• Tagajalad, mille jäljed asuvad esimestest eespool, on halljänesel piklikumad ja teravama otsaga, valgejänesel ümaramad.
• Valgejänesel paiknevad tagakäppade jäljed paralleelselt, halljänesel enamasti diagonaalis.
• Valgejänesel pole jäljed karvaste taldade tõttu nii selged kui halljänesel.
Allikas: Peep Männil