Valimiskogus Viljandit esindanud Jaak Allik, kes kutsus eelmisel nädalal ajakirjanduse vahendusel valijamehi üles sobiva kandidaadi puudumise korral urni tühja sedelit laskma, ise seda ei teinud. Samas on ta tulemusega rahul ning usub, et nüüd presidendiks pakutavast Kersti Kaljulaiust saab hea riigipea.
Jaak Allik, kui mõelda tagasi teie eelmise nädala arvamusloole Sakalas, siis presidendivalimistega läkski kõik nii, nagu te välja pakkusite. Kas olete nüüd rahul?
Enam-vähem läks tõesti nii. See, kas ma olen rahul, on omaette küsimus. Minu meelest võinuks juba Estonia kontserdisaalis presidendi ära valida – mina leidsin seal mõlemas voorus kandidaadi, kelle poolt hääletada. Samas tõsi on see, et ma ei pea suureks patuks, kui valijamees talle meelepärase kandidaadi puudumisel sedeli tühjaks jätab. Aga et niimoodi toiminud inimeste hulk osutus lõpuks sedavõrd suureks, oli üllatus ka mulle.
Kuidas suhtute riigikogu fraktsioonide väljapakutud presidendikandidaadisse Kersti Kaljulaiusse?
Igal juhul on ta rohkem erakondadeülene kandidaat kui ükski neist, kes valimiskogus üles astus.
Kas te tunnete Kaljulaidu? Mida temalt kui tõenäoliselt uuelt presidendilt ootate?
Ma ei olnud varem temaga isegi mitte nägupidi tuttav. Oleks me üleeile kusagil ukse peal kohtunud, siis ma poleks teda ära tundnud. Ma pole temaga kunagi kokku puutunud ei tööalaselt ega poliitiliselt.
Küll aga olen lugenud tema mõtteavaldusi ja kuulanud esinemisi raadios. Nende kaudu on ta jätnud endast väga sümpaatse mulje. Ka tema CV on väga sümpaatne, kätkedes endas väga laia teemade diapasooni alates geneetikast ja lõpetades elektrijaama juhtimisega.
Mina pean omakorda märkimist väärivaks seda, et kui ta oleks Euroopa Kontrollikojast saanud ära tulla eelmisel aastal, mil tema ametiaeg tegelikult lõppes, saanuks temast poliitikauuringute keskuse Praxis juht. See on teadupärast väga soliidne firma, kus töötavad head spetsialistid. Et ta juhiks ei saanud, valiti ta nõukogu esimeheks.
Lisaks tuleks tähele panna, et president nimetas ta hiljuti arengufondi asemele loodud arenguseire keskuse nõukoja liikmeks. Ka on ta 2011. aastast Tartu ülikooli nõukogu esimees. See kõik näitab, et tegemist on inimesega, kellel on väga lai sisepoliitiline visioon. Ja pärast Toomas Hendrik Ilvest vajabki Eesti just sellist presidenti, kes oleks sisepoliitiliselt tugev.
Kas ma loen siit õigesti välja, et te olete praeguse lahendusega pigem rahul?
Olen jah.
Tuleme lõpetuseks tagasi selle juurde, kuidas tänavune presidendi valimise protsess ligi pool aastat ühiskonda pinges hoidis, ridamisi läbikukkumisi pakkus ning lõpuks heleda plaksuga lõppes. Mis te arvate, kuidas see mõjutab Eesti poliitikute renomeed rahva silmis?
Eks ta mõju poliitikute usaldusväärsusele loomulikult halvasti. Rahvas tahab, et poliitikud otsustaksid. Mida kiiremini, seda parem. Samal ajal on praegu võimalus – juhul kui Kersti Kaljulaid osutub tõepoolest heaks presidendiks – et rahvas saab aru: ka poliitikas kehtib kõnekäänd «Tark mees ei torma».
Viimasel ajal on paljud avaldanud arvamust, et järgmiseks korraks tuleks presidendi valimise süsteemi muuta. Mis teie sellest arvate?
Ilmselt teen ma nüüd väga ebapopulaarse avalduse. Kui kõrvutada riigikogu, omavalitsuste ja presidendi valimise süsteemi, siis minu arvates on viimane kõige paremini töötanud. See on kõige paremini läbimõeldud.
Ehkki protsess võib mõnikord venida pikale, töötab riigikogus kahekolmandikulise toetuse ja valimiskogus 50 protsendi pluss ühe hääle nõue selle nimel, et valitsev erakond või koalitsioon ei saaks tuimalt presidendiks määrata endale meelepärast inimest. Ehkki omal ajal seadust kirjutades ei osatud ette näha, et valimiskogu võib tühjade sedelite tõttu nurjuda, kannab süsteem kokkuvõttes ikkagi seda eesmärki, et president valitaks laia konsensuse pealt.
Üht-teist tuleb järgmiseks korraks muidugi muuta, kas või juba sellepärast, et käimasolev haldusreform vähendab valdade arvu.
Samuti võiks seniste kogemuste põhjal mõelda sellele, et tulevikus võiks üks inimene olla ametis vaid ühe ametiaja. Selline muudatus suurendaks presidendi iseseisvust, sest ta ei peaks muretsema, kas poliitikud ta ikka tagasi valivad.