/nginx/o/2012/03/02/994010t1ha01b.jpg)
21. SEPTEMBRIL AVALDAS ka Stockholmis ilmuv Eesti Päevaleht artikli «Valitsus leppis kokku eripensioni reformis». See oli juba varem Eesti meediasse paisatud teade, mida oli paljude jaoks varjutanud uudis, et valitsus on jõudnud arusaamale: praeguse pensioniea säilitamine ei ole riigile jõukohane. Meedia tarbija oli ju hakanud mõtisklema, kas tema on ikka 70-aastaselt nii terve ja kõbus, et suudab iga päev endale leiba teenida.
Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna ja peaminister Taavi Rõivas selgitasid valitsuse pressiteates, et eripensionid erinevad üldise pensionisüsteemi pensionist nii suuruse kui nõuete poolest. Saime teada, et aastal 2015 oli prokuröri keskmine pension 1759 eurot, politseiametniku eripension 676 eurot ja kaitseväelaste pension 635 eurot. Ning et saada aru, kuipalju need eripensionid on suuremad tavalisest Eesti Vabariigis makstavast vanaduspensionist, märgiti: viimati mainitu suurus oli samal ajal 375 eurot. Pressiteatest ilmnes, et säärane süsteem on riigile aasta-aastalt järjest koormavam ning teiste pensionäride suhtes ebaõiglane.
Valitsuse suuna toetuseks öeldi, et varem on eripension kaotatud kohtunikel, riigikontrolöril, õiguskantsleril ja riigikogu liikmetel. Samuti on juba kaotatud avaliku teenistuse alusel makstav pensionilisa. Valitsus rõhutas, et tänavu 15. septembril tehtud otsus kaotada kaitseväelaste, prokuröride, politseinike ja piirivalvurite eripension on ajalooline. Lõpuks olevat julgetud teha otsus, mida oli soovitud teha juba vähemalt 1997. aastast, ent mida poliitiline eliit polnud seni suutnud omavahel kokku leppida.
Valitsuse pressiteates on ka lause, et otsusega kaotatakse kõik eripensionid. Kuigi avalikkus on poliitikute väidete suhtes juba ammu skeptiline, on üsna imelik, et ajakirjanikud, kes on avalike väljaütlemiste koha pealt vägagi tähelepanelikud, on eripensionide teema käsitlemise juures vait.
Ühiskonnale on vabariigi presidendi institutsiooni sisuline pool muidugi kõige olulisem. Kuid presidendivalimiste ja eripensionide teema taustal oleks ju igati normaalne, kui ühiskonnas räägitaks ka nendest aspektidest, mis puudutavad näiteks presidendi ametihüvesid. Täpsemalt paistavad meie riigipea ametihüved minevat üha enam vastuollu sellesama poliitilise eliidi arusaamaga ühiskonnaliikmete võrdsest kohtlemisest. Kui valitsus otsustab vaid paar päeva enne presidendi valimiste teist vooru konsensuslikult, et eripensione ei peaks Eestis tulevikus enam olema, sest see läheb vastuollu õigluse printsiibiga, siis vähemalt mind paneb imestama, kuidas saab kogu poliitiline eliit ja selle tegevust kajastav ajakirjandus olla ühest silmast nii pime, et ei märka, milline keskaegne monstrum on selle foonil presidendi institutsioon oma «seisuslike» ametihüvedega.
SIINKOHAL TÕMBAN paralleeli 1920. aasta põhiseadusega, millega meie esiisad kaotasid Eesti Vabariigis aadliseisuse privileegid. Nad võtsid seda asja tõsiselt. Neile ei tulnud pähegi, et laseks samal ajal näiteks riigivanemat endiselt aadlikuks pidada.
Nüüd, XXI sajandil, oleme Eestis väga imelikus seisus. Kuigi enamik presidendikandidaate oli valmis enda valituks osutumise korral algatama presidendi otsevalimiste protseduuri, ei ole mitte ükski neist – ega ka näiteks õiguskantsler – juhtinud tähelepanu meie presidendi ametihüvede drastilisele vasturääkivusele Eesti riigi võimalustega.