Valge luige (l)ootus

Olav Renno Foto: Peeter Kümmel / Sakala

LAUPÄEVA ÕHTUL valgus valimiskogu Eestile uue presidendi leidmisega hakkama saamata laiali. Enamjagu küllap kahetses raisku läinud päeva. Kõik selgeltnägijate ennustused ja gallupitest välja joonistunud arvamused olid vastu taevast lennanud, nagu ka erakondade ja kandidaatide endi lootused. Arvata on, et kümnete tuhandete telerite ees valimisetendust jälginud inimeste hulgas leidus neidki, kes õhkkonda tajudes arvasid, et ega see päev tarvitse veel tulemuslik olla. Delfi portaali suurele valimisblogile reageeriti enam kui 2050 kommentaariga.

Et ilmselt enamik asjast huvitunuid on riigikogus peetud kolme hääletusvooruga tuttavad, peatun vaid valimiskogu ülekandes tähele panduga.

Esimene hääletusvoor oli pildil täiesti demokraatlik ja üpris tasavägine: 83, 81, 79 ja 75 poolthäält põhipretendentidele. Alles hiljem ujus välja, et mitugi truud savisaarlast ei loovutanud oma häält Keskerakonna kandidaadi heaks, vaid lasi need suvisest parteisisesest kandidaadivalimisest johtunud nördimuse või solvumise tõttu väljapoole oma «firmat». Ootamatu oli EKRE esimehe häältekadu: tal oli küll 21 toetusallkirja, aga sai ainult 16 poolthäält ehk 4,8 protsenti.

Teise vooru alguseks olid mõlemad edasipääsenud tegusalt ääsilõõtsa pumbanud, eriti reformarite auesimees. Ei tea, millega ja keda ta peibutas, kuid mõnedki Keskerakonna ristikesed tehti Kallase ruutu.

60 valijamehele ja -naisele ei sobinud kumbki kandidaat ning see 18 protsenti valimiskogust talitaski oma parima äranägemise järgi. Neile seda ette heita oleks lausa ülekohtune. Samuti oleks ülekohtune väita, et nad nurjasid presidendivalimise.

Ju siis ei olnud kumbki lõppvooru pääsenu presidendina Eestile sobivaim ja meelepäraseim. Rahva hääl on jumala hääl! Ja Eesti kodanike valitud olid valimiskogu liikmed nii või teisiti. Siiski tundub, et tühjade sedelite kaudu protestiti ka meie riigikorralduse ebakõlade ja käimasoleva haldusreformi vastu.

Eesti Vabariigi presidendi valimise seaduse paragrahvi 11 kohaselt tuleb esmalt kindlaks teha kehtetute ja tühjade sedelite hulk ning seejärel asuda kandidaatidele antud häälte lugemise juurde. Laupäevastes valimisvoorudes toimis komisjon aga vastupidi, mis just teise vooru häälte lugemisel ei lasknud jälgijail õiget järge hoida.

PRESIDENDI AUJÄRJELE mittepääsenud olid muidugi löödud moega. Kaks teises voorus põrunut nähtavamalt kui sinna kvalifitseerumata jäänud kolm. Kogenud poliitik Siim Kallas ütles selgelt, et talle aitab. Seni silmapaistva ametimehena endale nime teinud Allar Jõks on samuti otsustanud järgmises etapis mitte välja tulla. Aga teadupärast on igaüks oma sõna peremees ja võib selle ka tagasi võtta – aega ümber mõtelda on ju mitu päeva.

Niisiis peavad erakonnad operatiivselt otsustama, keda Kadriorgu pääsemise nimel uude lahingusse saata. Ega neid inimesi rohkem tule kui neli. Iga esitus nõuab vähemalt 21 riigikogulase allkirja, aga juhul kui kaks suurfraktsiooni panevad oma kandidaadi taha kõik oma rahvaesindajad ja kas või üksainus väikefraktsioon keeldub toetusallkirju andmast, ei jagugi neljanda kandidaadi jaoks täit paketti.

Kas leitakse vähemalt 68 riigikogu liikmele sobiv niinimetatud valge luik või ilmub keegi endale 21 allkirja hankinud must hobune, on nädala algul täiesti ennustamatu. Üldse on Eesti poliitikanähtuste ennustamine enamasti nurja läinud, teeb neid siis mõni kuulus ettekuulutaja või kogenud poliitkommentaator.

Üks oma nördimust väljendanuid, president Toomas Hendrik Ilves pakkus järgmiseks, Eesti ajaloos seni kogemata katseks riigikogule aega vaid kaheksa päeva, millega ka riigikogu esimees Eiki Nestor päri oli.  Selle nädala lõpuks peavad uued kandidaadid sooritama kõik nõutavad formaalsused ja olema valimiskomisjonis registreeritud.

JUBA ON HAKATUD oletama võimalikke uusi kandidaate. Pühapäeva õhtuks oli välja käidud üle 15 nime. Seni valimis­ääsilt läbi käinutest on neli meest väljendanud soovi seekord eemale jääda, ent kahel daamil ilmselt jätkub söakust veel kord alles jahtumata sütele astuda.

Et senine valimisseadus ei näe ette muud võimalust presidendi riigikogus äravalimiseks kui kahe kolmandiku poolthäältega, on ka järgmisel esmaspäeval oht, et riigipea jääb valimata. Esmaspäeval kokkukutsutud parlamendi vanematekogu püüdis riigimeheliku lahendusena leida ühiskandidaati, kes oleks vastuvõetav enamikule riigikogu fraktsioonidest ja lõpuks ometi tagaks selle valimisringmängu positiivse lõpetamise. Mingit seaduseparanduse eelnõu vaevalt et hakatakse nuputama, sest seaduste jõustumist reguleerivad ju kindlad reeglid, mis teeb kiire lahenduse raskeks.

Ainus selge asi on, et meie senine presidendi valimise korraldus tuleb varem või hiljem üle vaadata. Igati parim lahendus oleks anda otsustamine Eesti Vabariigi kodanike kätte nagu enamikus Euroopa demokraatlikes riikides: kahevoorulisena ja lihthäälteenamusega.