NÜÜD ehk loodetavasti juba seljataha jäänud globaalse masu kogemus ütleb, et tööturgude ja haridussüsteemi paindlikkus on riikidel august väljumise olulisim tingimus. Kõik maad (välja arvatud purukommunistlikud totalitaarrežiimid) kukuvad aeg-ajalt auku. Kui kiiresti nad sealt väljuvad ja millise tempoga edasi jooksevad, sõltub majanduse ja tööhõive ümberstruktureerimise võimest.
Iga järgmise masuga nihkuvad raha ja tööjõud eilsetest majandusharudest ja ettevõtetest homsetesse. Seetõttu kaasnebki majanduslangustega paratamatult tööpuuduse ajutine (järsk) tõus.
Mida paindlikum on tööturg, seda odavamalt ja valutumalt see ettevõtetel kulgeb. Seepärast peabki vallandamine olema suhteliselt lihtne ja palk allapoole paindlik. Eestis langes reaalpalk kriisi ajal 11,5 protsenti. Sama juhtus veel ainult Lätis, Leedus ja Sloveenias — kõigis teistes Euroopa riikides see tõusis. Sestap pole ime, et Eesti on jälle üks Euroopa kiiremini arenevaid riike.
PRAEGU on Eesti suurim probleem kahtlemata kümne protsendini ulatuv tööpuudus. Ent, nagu öeldud, muret ei tee igasugune, vaid üksnes pikaajaline tööpuudus. See annab tunnistust haridussüsteemi puudujääkidest. Ilmselt on õpitud valesid asju või valede meetoditega. Arvatavasti pole mõnel juhul üldse midagi õpitud — just eriala mõttes.
Eesti on Hispaania järel Euroopa riikide seas noorte tööpuuduse poolest teisel kohal: nimetatud vanuses elanikest on meil tööta ligi kolmandik.
Kindlasti peitub selle põhjus peresisestes hoiakutes ja väärtushinnangutes. Hambad ristis üldhariduskooli lõpetamine või ummisjalu kõrgkooli humanitaarerialasid õppima tormamine ei ole end õigustanud.
Üldhariduskooli lõpetanu teab enamasti palju, aga ei oska paraku midagi. Ta pelgab matemaatikat ega tea, kust raha tuleb: suuremas osas Eesti koolides ju majandust ja ettevõtlust ei õpetata.
Tagajärg on, et kahekümneaastane inimene, kes pole ülikooli sisse saanud, istub kodus ja elab vanemate külmkapi najal või otsib tööd välismaal. Noorte (ja mitte ainult noorte) emigreerumine on Eesti-taolisele väikeriigile valus probleem. Oskuste puudumise tõttu satuvad nad välismaal mõistagi tegema lihtsat tööd. Selle eest makstakse küll rohkem kui kodus, ent lähedastest
eemal ühikanurgas madratsil magamine ei saa kaua rahuldust pakkuda.
Teine rühm noori on need, kes kasvavad üles poolikus perekonnas või lausa vanemateta, sest isa, ema või mõlemad teenivad raha välismaal.
Majanduspagulus ei ole kindlasti väljapääs, sellel on oma sotsiaalne hind. Tasuvat tööd tuleb teha eelkõige kodumaal. Seega hakkab (noorte) tööpuudusega võitlemine pihta juba põhikoolis ja enne seda.
Vanemate kohustus on süstida kasvavasse ühiskonnaliikmesse isamaa- ja koduarmastust. Välismaal võib käia ja palmi all soojal rannaliival kokteili juua, ent igapäevast leiba teenida ja lapsi kasvatada tuleb ikkagi kodus.
ÕPI- ja tööharjumustele, meeskonnatöövõimele ja distsipliini austamisele panevad aluse kodu ja kool üheskoos.
Noor inimene peab varakult aduma, et praegu õpitud või õppimata koolitükid, omandatud eriala ja akumuleeritud oskused määravad tema ja tulevaste pereliikmete käekäigu aastakümneteks. On ammu tõestatud, et mida kauem viitsib noormees või neiu koolipinki nühkida, seda suurem on pikas perspektiivis tema tulu.
Kauem õppides tuleb enamasti peale maksta, sest kõrgharidus on suuresti tasuline. Teiseks lükkab see üha kaugemale esimese palgapäeva. Kooli pooleli jätnud ja Iirimaal kalkuneid kitkuv või Norras palkmaju ehitav pinginaaber võib küll lubada endale ilusaid asju, ent kümnete tuhandete buumiaastatel kooli pooleli jätnute hind on praegu tööturul väga madal.
Meie kooli suurim puudujääk on see, et ta ei joonista noorele piisavat selget pilti, millised on tuleviku erialad ja nõutavad oskused.
Meil õpetatakse küll matemaatikat, aga ei tehta selgeks, miks see tähtis on. Õpetatakse keemiat ja füüsikat, aga ei räägita, kuidas neid teadmisi kasutada. Noor, kes need ained välistab, ahendab märgatavalt oma valikuid. Tagajärg on see, et 2010. sügisel olid Tartu Ülikooli sisseastujate seas populaarsed erialad soome-ugri keeleteadus ja semiootika.
Kõigile koolilõpetajatele tasuta kõrghariduse lubamine pole selles kontekstis mõistlik. Seda võiks nimetada lausa kuritahtlikuks.
Esiteks on elu näidanud, et tasuta minnakse õppima valesid asju. Teiseks pole mingit põhjust koolitada maksumaksja raha eest advokaate, hambaarste või ettevõtjaid. Tõtt-öelda tuleks see keelata: nemad teenivad tulevikus oma õppemaksu koos intressidega tagasi. Haridusturul lõpeb konkurentsi välistamine sama halvasti kui toiduturul.
Seega ei saa ega tule nüüdse tööpuudusega võidelda praegu. See protsess pidanuks algama palju varem: lasteaias ja põhikoolis.