Roosikasvatajal on huvitav fotonäitus

Egon Valdaru
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Aspirin Rose» valge roos, mis on seest roosa, lasti välja aspiriini sajanda aastapäeva auks.
«Aspirin Rose» valge roos, mis on seest roosa, lasti välja aspiriini sajanda aastapäeva auks. Foto: Aivar Aotäht

Gustav Siniväli koduaias kasvab 130 sorti roosipõõsaid. Neid on ta aastate jooksul harrastusfotograafina jäädvustanud ja neist piltidest koostatud näitus on üleval Abja kultuurimajas.

«Roosid on minu kirg, rõõm ja töö. Juba lapsena pidasin roosi teravatest okastest hoolimata lillede kuningaks,» räägib Gustav Siniväli hoogsalt. «Kui piielda roose kaugelt, paistavad nad üsna ühesugused.

Aga objektiivi kaudu pääseb lilledele  nõnda lähedale, et eristuvad nii kroonlehed kui tolmukad.»

Esimese pildimasina sai kümneaastaselt

1963. aastal kingiti Gustav Sinivälile kümnendaks sünnipäevaks fotoaparaat Ljubitel. «Sellega tegingi esimesed fotod,» jutustab roosikasvataja. «Nende suurus oli kõigest 4×5 sentimeetrit, aga minu silmis olid need imelised.»

Hiljem sai Siniväli juba Smena 8, millega oli võimalik teha häid fotosid. «See oli mul koolis peaaegu alati kaasas ja sellest ajast on palju pilte. Sama aparaadiga pildistasin ka Siberis aega teenides,» meenutab ta.

Alates 1980. aastast teeb ta pilte Zenit E-ga ning peab seda üheks paremaks peegelkaameraks, millega saab pildistada nii vastu päikest kui pimeduses. Näitusefotod on tehtud just sellega. Digikaameraid Siniväli ei tunnista.

Igapäevast leiba Murrus vangivalvurina teeniv Gustav Siniväli räägib, et hakkas koos kaasa Rutt Kütiga rosaariumi rajama 2006. aastal, mil nad asusid elama Pärsti valla Kookla küla Suure-Kapsta tallu. Seal on palju ruumi ja kive, mille vahele need lilled suurepäraselt passisid.  

Evelin Ilvesest edukam

«Evelin Ilvesest kirjutati kunagi, et tal on rohkem kui sada roosipõõsast. Otsustasin, et minu aeda tuleb vähemalt sada sorti,» mainib ta muigamisi. Nüüd on eesmärk kuhjaga täidetud. Massiivsete maakivide vahel kasvavad pilkupüüdvad roosid — hulk neist on üsna haruldased.

Peale rooside leidub seal mitut liiki roomavaid kadakaid, okaspuid ja kaski ning suur kiviktaimla. Õues elavad tuvid, kuldfaasanid ja vöötoravad, ühes toas aga saavad külastajad näha kümmet liiki eksootilisi puurilinde.

Maailma vanim roosisort

«Mul on palju sorte, mida müügipunktides ei pakuta. Saan teile näidata rohelise või maailma kõige sinisema õiega roosi,» jätkab Siniväli ning täpsustab, et rohelise õiega sort on pärit Hiinast ning üle tuhande aasta vana. Paljud teised on tema sõnutsi just sellest aretatud.  

Mullu külastas Suure-Kapsta talu Eesti tuntud roosikasvatajate perekond Joost, kes tõi kostiks maailma vanima roosisordi «Rosa sancta» ehk püha roosi. «Väidetavasti leiti see vaarao hauakambrist,» seletab Siniväli.

Juba mullu olevat väike taim oma ilu näidanud. Kuigi sellel on lihtõied, puhkeb täiskasvanud suurel põõsal neid üle tuhande, sestap peaks taimest mõne aasta pärast kujunema tõeline vaatamisväärsus.

Rääkides sordist, mida Eestis tuntakse kui «Apteekri roosi», ütleb lillekasvataja, et XIV sajandil kasutati selle seemneid külmetusravimite valmistamiseks ning õitest tehti lõhnavett. «See on ainus roos, mille kroonlehed hakkavad pärast närtsimist lõhnama,» jutustab ta. «Mul on mullustest õitest üks kobar purgis ja lõhnab tõesti.»

Nimetatud roosile on tuntust toonud veel asjaolu, et Inglismaa kuulus Lancasteride suguvõsa kasutas seda vapiroosina. Lancasterid võitlesid XV sajandil Rooside sõjas Inglismaa trooni pärast Yorkidega, kelle vapil ilutses valge roos.

Rasked talved

Aukohal on Vana-Kapsta aias antiikroosid. «Need lilled on säilitanud vanaaegse ilu ja lõhna. Kunagi olid roosid ühekordsed õitsejad, aga ajapikku on neist aretatud korduvõitsejad,» jutustab aiapidaja.

Gustav Sinivälil hukkus mullu talvel umbes kümme protsenti roose. Nii jäi ta ilma mitmest sordist, aga loodab need peatselt taastada.

«Roose ei hukutanud suur külm, vaid raske lumi,» räägib Siniväli. Tänavu võib asi tema arvates veel hullem olla, sest kõva ja vajunud lume all lähevad roosid mädanema. Häda on selles, et nagu mullugi, polnud maa korralikult külmunud, mistõttu roosid ei uinunud. «Poolärkvel olekus ummuksisse jäämine on neile kõige jubedam,» tõdeb ta.

Varem Viljandi noortevanglas valvurina töötanud Gustav Siniväli käis pärast selle sulgemist ettevõtluskoolitusel ja kavatses rajada roosiäri. Koolituse järel sai ta töökoha Murru vanglasse ning äriplaan läks kalevi alla. Kui suletakse ka Murru, ei välista Siniväli, et viib selle mõtte ellu.

NÄITUS

Gustav Siniväli roosipiltide näitust saab vaadata Abja kultuurimaja väikses saalis.
• Täna kell 17 pajatab harrastusfotograaf roosidest põnevaid lugusid ja annab nõu nende kasvatamise kohta.
• Tööpäevadel on väljapanek avatud kella 11—18.
• Varem on sama ekspositsioon olnud Karksi-Nuia kultuurikeskuses ja Suure-Jaani kultuurimajas.
Allikas: Gustav Siniväli

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles