Kirjutaja võrdleb stsenaariumi ehitisega: võtad ühe kivi ära ja kukubki kokku

Mart Kivastiku jaoks on filmihuvi põhihuvi ja kõik muud huvid on tulnud sellest, et ta lihtsalt pole saanud filmi teha. Foto: Margus Ansu / Postimees

Ülehomme esilinastub Viljandi pärimusmuusika aida suures saalis Eesti värske mängufilm «Üks mu sõber».

«Üks mu sõber» on Mart Kivastiku kirjutatud ja lavastatud südamlik draamakomöödia põhjatust üksindusest, mida saab ravida ainult sõpruse abil.

Mart Kivastik, õnnitlused õnnestunud filmi puhul! «Üks mu sõber» on tore ja sõbralik lugu, kohati vaatasin seda suisa nagu dokumentaali.
Kas lõppversioon oli see, mida ootasite?  

Tänan! Kokkuvõttes sai peaaegu see, mida tahtsin. Üht-teist jäi ikka puudu, aga las jääb järgmiseks korraks ka midagi.

Näitlemist ja kunsti kunsti pärast ma selles filmis ei täheldanudki. Mitte et mul kunsti pärast tehtud kunsti vastu midagi oleks, aga tore on hoomata teoses inimlikku mõõdet. Selles linateoses see on.

Rõõm kuulda, et see nii mõjus.  

Kuidas oli töötada selliste gurudega nagu Aarne Üksküla ja Aleksander Eelmaa? Kas vastab tõele, et lugu oligi kirjutatud just neile mõeldes?

Olen Aarne ja Sassiga koos töötanud nii pikalt — mulle vähemasti tundub nii —, et nad justkui polegi gurud, vaid rohkem sõbrad. See film on neile kirjutatud jah.

Nendele meeldib koos töötada ja mis saaks minul selle vastu olla. Aga isegi kui lugu on mõeldud just neile näitlejatele, ikka on põnev näha, mismoodi asi paberilt ellu ärkab, tegelikuks muutub.

Mul on üheksakümnendate teisest poolest üsna eredalt meeles samuti teie sulest tulnud teatritükk «Peeter ja Tõnu» Peeter Volkonski ja Tõnu Ojaga. Konkreetsetele inimestele mõeldes on vist vahva kirjutada?

Mulle meeldib. See teeb loo mulle põnevamaks, justkui elusaks. Tõtt-öelda ma ei usu, et oleks võimalik kirjutada asja «nägemata».

Meie kriitikud on tõmmanud paralleele teie filmi ja Aki Kaurismäki loomingu vahel.

Tänan! Mis saab mul selle vastu olla.

Huvitaval kombel paistab Tartu vaim tõesti soome vaimuga kuidagi lähisuguluses olevat.

No ma ei tea. Aga Tartus on praegu küll palju soomlasi — väga toredaid tüüpe. Enamik on ülikooliga seotud.

Ma arvan, et see mõjub niinimetatud Tartu vaimule ainult hästi. Pisut soome vaimu ei tee üldsegi paha. Üks soomlane laenas meile filmimise jaoks isegi korterit.

Tartu on igal juhul üks filmi peategelane. Tõsi küll: see on natuke teistsugune, kui tudengilinna stereotüübist oodata võiks?

Me otsisime kohti, mis sobiksid looga — Tartule eriti mõelda ei jaksanud.

Aga linnale mõjub see ikka hästi.

Linn kui filmitegelane. Miks mitte?

Tõepoolest, miks mitte? Lutsu raamatukogu on äratuntavalt Lutsu raamatukogu ja kliinikum on Tartu ülikooli kliinikum. Kuuldavasti oli filmi aluseks tõsilugu?

Need «tõsilood» kehtivad üksnes töö algul. Hiljem muutub lugu juba iseendaks: ununeb, millest asi alguse sai, ja pärislooga ei pruugi sel enam suurt pistmist olla.

Kumb on suurem proovikivi: kas raamatu või filmistsenaariumi kirjutamine? Siinkohal meenus mulle väide, et kirjanikuks sünnitakse, aga stsenaristiks õpitakse.

Need on täiesti erinevad asjad. Kirjanduse kirjutamine ongi kirjutamine. Stsenaariumi kirjutamine ei ole tegelikult kirjutamine. See on pigem ehitamine. Võtad ühe kivi ära ja kogu värk kukub kokku. Nii et tuleb olla täpne ja ettevaatlik.

Selles mõttes jube põnev töö. Mulle meeldib. Mulle meeldib kirjutamine ka.

Minule meeldib teie ülestunnistus, et filmihuvi ongi teil tähtsaim ja kõik muud on tulnud õieti sellest, et te pole saanud filmi teha.

Aga jumal tänatud! Tänu filmivärgile hakkas mulle kirjutamine väga meeldima, sest eks alga filmgi tahes-tahtmata kirjutamisest. Isegi teater hakkas mind huvitama — poleks iial uskunud.

Mida teete seltskonnas, kui jutt läheb eesti filmi kriisile?

No ma ei tea... Üritame ikka kriisist väljuda, üritame filme teha — häid filme. Me oleme väike riik, väheste filmidega, napi rahaga... Selles mõttes oleme igavesti kriisis. Aga me võiksime ju proovida teha suuri filme.

Kui võitlevad mõistus ja tunded, kumb peaks peale jääma?

Kuidas kunagi. Mul kipub alati enne tunne peale tulema ja alles seejärel sekkub mõistus. Mõnikord on siis juba hilja.

On teil mõni hea retsept üksilduse raviks?

Muusika, sõbrad ja vein. Parimal juhul kõik korraga.

Julgen pakkuda, et filmi «Üks mu sõber» ei mõista kõik ühtemoodi. Kas teil kui selle loojal on vaatajatele mõni soovitus jagada? Või on kõige parem vaadata linateost puhta lehena ja lasta sel enda eest kõnelda?

Oi ei: ma ei hakka kindlasti vaatajaile näpunäiteid jagama! Loodan, et film leiab oma vaatajad ise üles, aga kui ei leia, pole midagi teha.

Igaühel on ju oma filmid. Nende hulka ei pea tingimata kuuluma «Üks mu sõber». Aga oleks tore, kui kuuluks.

FILM

Esilinastus oli Tartus tänavu 7. jaanuaril.

• Režissöör ja stsenarist Mart Kivastik
• Osades Aarne Üksküla, Aleksander Eelmaa, Rita Raave, Harriet Toompere, Ingmar-Erik Kiviloo, Markus Luik, Tõnu Oja, Sulev
Teppart ja Raivo Adlas
• Operaator Jarkko T. Laine
• Kunstnik Katrin Sipelgas
• Helilooja Ardo Ran Varres
• Produtsent Anneli Ahven
Allikas: Exitfilm