Kevadekuulutaja põrutab puhkama Põhja-Aafrikasse

Kui kuldnokal on pojad pesas, hangib ta toidu maapinnalt. Sügisel lähevad kaubaks ka marjad ja puuviljad. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Kuldnokka tunneb ehk igaüks, kel õue peale pesakast sätitud. Inimest see märtsi keskpaigas Eestisse jõudev värvuline ei pelga ja laseb laulul kõlada vaid mõne meetri kauguselt. Sügisel pakib ta aga kohvrid, et tuleval aastal hea õnne korral samas paigas veel ühele eluringile hoog sisse anda.

Kuldnokk on üks esimesi rändlinde, kes kevadel Eestisse saabub. Eriti soodsate ilmaolude korral võib see juhtuda juba veebruari lõpus. Igatahes ornitoloog Marko Mägi kinnitab, et kui kuldnokad on kohal, võib julgelt öelda, et kevad pole enam kaugel.

«See, et me neid hästi teame, ongi sellega seotud, et nad on harjunud meie ligiduses pesitsema. Nad on tüüpilised inimkaaslejad, kultuurmaastiku linnud. Seal, kus on põllumajandust ja inimesi, seal on ka nemad,» räägib ta ning lisab, et toitu otsivad kuldnokad põldudelt ja haljasaladelt, kus on suhteliselt madal rohi ning saab kõndides putukaid püüda ja ussikesi nokkida. Maapinnalt otsivad kuldnokad toitu eeskätt poegade kasvatamise ajal, sügise poole toituvad nad meelsasti ka marjadest ja puuviljadest.