KUI DALAI-LAAMALT küsiti tema enda ja tema päritolumaa rahva enesehinnangu kohta, ei saanud ta algul sellest küsimusest aru, kuigi oskab üsna hästi inglise keelt. Hiljem, kui ta hakkas mõistma, millest on jutt, ütles ta, et ta on lihtsalt munk ja tema rahvas ei pea vajalikuks niisuguste asjade üle mõtiskleda. See tähendab, et nad ei pea seda tähtsaks. Nad on lihtsalt need, kes nad on. Meie siin läänepoolkeral peame enesehinnangu küsimust aga ülioluliseks.
Ma poleks vist selle teema vastu huvi tundma hakanudki, kui ei oleks juhtunud 27. augusti Irish Timesist lugema artiklit «Miks iirlased iseennast ei armasta?». See algab ühe iirlaste seas väga tihti kasutatava ütlusega, millele on ka täpne eestikeelne vaste: «He is very full of himself» ehk maakeeli «Ta on väga ennast täis». Vähemalt sõnades ei armasta ka eestlane enesest väga heal arvamusel inimesi.
OTSISIN INTERNETIST mingitki tegelikkust realistlikult kajastavat uuringut eestlaste enesehinnangu kohta. Parim, mis mul õnnestus leida, oli Mare Kõiva ja Liisa Vesiku teadusartikkel aastast 2009 «Eestlaste arvamus eurooplastest I. Etnilistest stereotüüpidest», mis käsitleb sama teemat, ehkki mitte päris otseselt.
Selgub, et eestlased on teiste suhtes üpris kriitilised. Näiteks soomlaste kohta arvavad nad, et nood on joodikud ja lärmavad võõrsil olles avalikes kohtades. Soome naised on eestlaste meelest paksud ja meestel on õllekõht ning üldiselt on soomlased eraklikud.
No tühja sellest, naabritega on ju kõigil rahvastel alati mingi kana kitkuda olnud. Tuletagem meelde kas või lätlaste kuut varvast. Ent kuidas suhtuda arvamusse ameeriklaste kohta? Nood on eestlaste arvates samuti paksud, riietumises maitsetud, kogu aeg naeratajad, naiivsed ning juhmilt patriootlikud. Venelaste kohta käivat stereotüüpi ei ole vist mõtet hakata kirjeldamagi.
Kuidas hindavad eestlased sama artikli põhjal iseennast? Kõvad töötegijad, haritud, oskavad palju keeli, ilusad naised ja ausalt öeldes ka mehed... Isegi niisuguste algul negatiivsena välja toodud joonte nagu aeglus, arrogantsus ja individualism tagant kumab halvasti varjatud eneseimetlus. Seda tuleks vist mõista nii, et neid iseloomujooni oli meil ju tarvis, et oma jubeda ja kannatusterohke ajaloo tormides ellu jääda.
KUIDAS SUHTUVAD endasse teise ja ilmselt mitte vähem kannatada saanud väikerahva esindajad iirlased? Muide, iirlaste minevik on meie omaga mõnes mõttes üllatavalt sarnane: suur, ahne ja kiuslik naaber, erinevatest hädadest põhjustatud massilised väljarändelained...
Teada on, et iirlased ei taha välismaal viibides end üldiselt iirlasena välja reklaamida. Nad on selles suhtes väga tagasihoidlikud ning põhjendavad seda sellega, et muidu hakkavad kohe tööle labased mustvalged stereotüübid, mille märgusõnad on «liigjoomine», «IRA» ja «terrorism», «laiskus» või «U2». Tahtmise korral võiks seda nimekirja venitada veel palju pikemaks. Negatiivne imago on nii võimas, et iirlastest inspireerituna on sündinud ka tsirkuseklouni kuju, kel on püstised punased juuksed, joomisest lilla nina ning vaesusest tingitud lapitud riided.
Iirlaste kohta käivaid sõimunimesid on mitmesuguseid. Näiteks catlick (kassilakkuja), mis tuleneb sellest, et suurem osa «pahasid iirlasi» on ju katoliiklased, või donkey (eesel), sest iirlast oli Ameerikas varasematel aegadel odavam tööle palgata kui osta eesel.
Nüüd muutub ehk tunduvalt arusaadavamaks, miks on iirlased teisi rahvaid iseloomustades palju leebemad. Neil endil on piltlikult öeldes korduvalt nina veriseks löödud. Nad teavad, kui valus see on.
VIIMANE IIRIMAAL tehtud enesehinnangu uurimus kajastab kummalisi ja üllatavaid asju. Nimelt on iiri keelt kõnelevate inimeste arvamus endast palju parem kui igapäevaelus inglise keele kasutajate oma.
Millega võiks seda seletada?
Ma arvan, et inglise keelt kõnelevatel iirlastel on kokkupuude suure maailmaga olnud tunduvalt tihedam ja vahetum kui suhteliselt vähe tuntud iiri keele kasutajatel. Neil lihtsalt puuduvad sellega kaasnevad valusad kogemused. See laseb neil kõrgest enesehinnangust soojaks ja niiskeks köetud mugavas pesakeses edasi põõnutada ning uneleda, kui targad, ilusad, töökad ja kangelaslikud nad ikka on.
Võrdlesin siis nüüd kahte sarnase saatusega väikerahvast selles suhtes, kuidas nad iseendasse ja teistesse suhtuvad. Ma arvan, et järeldused peaks tegema igaüks ise, sest muidu hakatakse mind kohe ühele või teisele poole kallutatuses süüdistama. Sümpaatiat tunnen ma arusaadavatel põhjustel mõlema rahva vastu.
Seega: hea lugeja, võta palun kohtumõistja tänamatu roll enda kanda ja tee omad järeldused!