E, 28.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ugala maagiline «Soo»

Oliver Issak
, teatrikriitik
Ugala maagiline «Soo»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Martin Mill ei saa kahe ja poole tunnise etenduse jooksul peaaegu kordagi mahti puhata.
Martin Mill ei saa kahe ja poole tunnise etenduse jooksul peaaegu kordagi mahti puhata. Foto: Gabriela Liivamägi

Oskar Lutsu «Soo» ilmumisest möödub tänavu juba 102 aastat. On huvitav, et algul, esimeses trükis, oli selle jutustuse pealkiri hoopis «Kirjutatud on...». Mis ajendas Lutsu seda muutma, võime vaid oletada, kuid Ugala teatris esietendunud Eva Kolditsa lavastust on tõesti parem kokku võtta pealkirjaga «Soo». Nii tundub vähemalt esmapilgul.

Kõik algab sellest, et kunstnik Toomas naaseb Pariisist oma täditütre tallu. Ta on rõõmus, kuigi on siin, Eestis, vastumeelselt, sest on Pariisi Ladina kvartalist rahanappuse tõttu välja tõstetud.

Lootes leida siit maalimiseks rahu ja vaikust, avastab Toomas rahuliku soorahva pealispinna alt keerulise elu ning üritab hakata seda harutama. Nii nagu soos vajutakse liigutades ja rahmeldades üha sügavamale, vajub ka Toomas ikka sügavamale ja sügavamale. Püüdes päästa/aidata teisi (eriti Metskassi), peab ta lõpuks päästma enda. Või põgenema, kui see on üldse enam võimalik.

Märksõnad
Tagasi üles