Enampakkumine sisuka debati asemel. Kas ka seekord?

Arved Breidaks Foto: Erakogu

MÕNE kuu eest avaldati arglikke ennustusi, et riigikogu valimise seekordne kampaania tuleb sisukam kui eelmise kümnendi omad, sest parteidel pole massiivse meediakampaania tegemiseks raha, riigi rahakoti kõhnus ei luba loopida lennukaid lubadusi ja Eesti arengut puudutavaid küsimusi on palju.

2003. aasta valimiskampaania märksõnad olid ausus ja eetika. Nende abil murdis end aplombiga riigikokku ja valitsusse Res Publica. 2007. aasta valimisi iseloomustas majandusbuum. Sellest tulenev uljus lubas erakondadel anda inimestele suisa võimatuid lubadusi.

Mis jääb iseloomustama 2011. aasta valimisi? President Toomas Hendrik Ilves avaldas aasta lõpul mõtet, et nendel valimistel tuleks rahval mõista kohut selle üle, mis on poliitikas lubatud ja mis mitte.

Riigipea aastalõputervituses kõlasid Edgar Savisaare rahaskandaalile hinnangut andvad hüüded, nagu «Demokraatia pole müügiks!» ja «Austust ei saa osta!», kuid nüüd on selge, et aususe referendumit nendest valimistest ei tule.

AASTAVAHETUSE melule järgnenud rahavahetus hõivas inimesi ja ajakirjandust sel määral, et Keskerakonna esimehe valgustkartvate tehingute vastu jätkus huvi vaid erakonna enda niinimetatud tõekomisjonil.

Detsembris võisid Savisaare vastased küll rõõmust käsi hõõruda, kuid juba jaanuari algul oli selge, et rahaskandaal mõjutas Savisaart veel vähem kui tema 1990. aastate keskpaiga lindiskandaal. Toona astus ta erakonna esimehe kohalt tagasi, aga nüüd ei hakatud juhivahetuse teemat isegi tõsiselt arutama. Eelmisel nädalal avaldatud värske küsitlus kinnitas, et partei populaarsus kannatas õige vähe.

Kas süüdi on rahapuudus või äsjane skandaal, kuid Keskerakonna kampaanial puudub suurimale opositsioonierakonnale vääriline hoog ja sisu. Kahemõtteline hüüdlause «Aitab!» on iseenesest hea valik, mis võimaldab sõltuvalt vajadusest edastada nii negatiivset kui positiivset sõnumit, kuid kampaania jätab kulunud mulje.

Valitsusparteide suures tööpuuduses ja hindade tõusus süüdistamise plaati on Keskerakond mängitanud juba 2009. aasta suvest saadik. Kampaania rajaneb negatiivsusel ega keskendu eriti lahenduste otsimisele.

Võimalik, et Keskerakond tuli valimistele kindla peale tulemust tegema, soovides kampaaniaga pigem praegusi toetajaid kinnistada kui toetuspinda laiendada.

Teise opositsioonipartei, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) kampaania seevastu on üles ehitatud uudsusele, millest on kantud ka nende hüüdlause «Uus algus». Trummipõrina saatel esinev SDE esimees Sven Mikser mõjub värskemalt ja usutavamalt kui Keskerakonna reklaamnäod.

Sotsid loodavad nende valimistega oma toetajaskonda suurendada. Uue esimehe juhtimisel võib see neil isegi õnnestuda, sest Eesti valija on ikka uusi tulijaid armastanud. Kuigi ei SDE ega nende esimees ole Eesti poliitikas kaugeltki debüteerijad, katsub punase roosi partei mõjuda Eesti väidetavalt ideedevaeses poliitikas värske tuulena.

Küll aga tuleb sotside lubadusi vaadates küsida, kas kulutamisplaanidega pole kohati üle pingutatud: kava ehitada Tallinnast Luhamaani neljarealine sõidutee annab alust seda arvata.

NELI aastat tagasi ootusi äratanud Erakond Eestimaa Rohelised on pärast väsitavaid sisetülisid ja ebaõnnestunud ideed kaasata oma nimekirja parteitud võõrleegionärid, kaotanud nii värskuse kui veenvuse.

Välismängijaid kaasamata riskinuks rohelised riigikogu ukse taha jääda. Kummatigi olnuks valija ja rohelise maailmavaate seisukohalt parem ausalt kaotada kui end võõraste sulgedega ehtides ilmtingimata erakondade marjamaale pressida. Roheliste parteid vaevavatele probleemidele ei too välismängijad lahendust — pigem vastupidi.

Roheliste seas valitsev segadus peaks kõige paremini sobima sotsidele, kes nelja aasta eest just nendele hääli kaotasid. SDE-l on nüüd šanss võita osa neist tagasi.

Kahe võimupartei kampaania on suhteliselt ilmetu. Reformierakonna hüüdlause ja juhile keskenduv kampaania tähendavad kindla peale minekut, kuid sära ja värskeid ideid pole Reformierakond nendele valimistele toonud.

Et majandus hakkab pärast suurt langust taas tõusma võib lubada sama kindlalt kui seda, et päike tõuseb idast. Reformi- ja Keskerakonna kampaaniad oleksid justkui ühe ja sellesama laisa tiimi kokkuseatud. Näib, et valimised tulid ootamatult.

KÜLLAP uinutavad oravaparteid ka valimiseelsed küsitlused, mis lubavad talle riigikogus kuni 40 kohta ehk kindlat võitu ja valitsuses peaministri kohta. Täis kõhuga on raske end jooksma sundida.

Parem ei paista ka IRL-i kampaania. Soovist iga hinna eest eristuda on sündinud jabur emapensioni plaan. Kui partei soovib suurendada pensione, miks siduda seda lastega, kes on juba ammu suured ega koorma üldjuhul enam vanemate rahakotti? Pigem lubagu juba vanaemapensioni klausliga, et pensionilisa tuleb anda lapselastele taskurahaks.

Ehkki ajad on vaesemad kui neli aastat tagasi, jagavad erakonnad raha-kohe-kätte lubadusi siiski mitmele maitsele. Paraku kipub summade ümberjagamise üle peetav vaidlus varjutama olulisi probleeme, mis peaksid valimiskampaanias tulist käsitlust leidma: parteide rahastamist, töökohtade loomist, majanduse sujuvat ümberkorraldamist, tuumajaama ehitust ja üldse energeetikaküsimusi, haldusreformi ning maaelu jätkusuutlikkust.

Neid ei soovi erakonnad aktiivsesse kampaaniasse võtta, sest kardavad, et inimesed ei saa asjast aru. Siiski peaks teemade seas valitsema mingi tasakaal, et debatt ei muutuks enampakkumiseks, vaid käsitleks ka ühiskonna tegelikke valupunkte ja valikuid.