Sammudes Igavesse Linna ja enese poole

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Katrin Johanson
Copy
Vett oli teekonna alguses seljakoti külgtaskutes alati kaks kuni neli liitrit. Tasakaalus, mõlemal pool võrdselt.
Vett oli teekonna alguses seljakoti külgtaskutes alati kaks kuni neli liitrit. Tasakaalus, mõlemal pool võrdselt. Foto: Krista Taim

Palverännakud on moes. Muidu üsna usuleigete eestlaste seast on vagadel radadel käinud nii kooliõpilasi, koduperenaisi kui pankureid.

Et vooluga kaasaminek on minus alati tõrget tekitanud, ei söandanud ma oma tänavust retke ajaloolisel Via Francigenal ennatlikult palverännuks nimetada. Esialgu valmistusin vaid 250 kilomeetri pikkuseks matkaks leitsakulises Itaalias, sihiks Igavene Linn, läbi sajandite kristlasi kokku toonud Rooma. 

Kuna üle aasta oli mind vaevanud ajuti üsna äge liigesehaigus, olin valmis ka ettevõtmist katkestama, et kolmele kaaslasele mitte piduriks jääda. Selle vältimiseks tegin Eestis paar treeningmatka, selgitamaks sobivamaid jalatseid, ning hoidsin seljakoti kaalu optimaalse. 

Tagasi üles