Sööme sõnu. Ellujäämiskursused jätkuvad

Terav tomatine köögiviljapada suitsukalaga Foto: Üllar Priks / Sakala

Kui meie naispere teatas, et enam ühtegi karvast, sulelist ega uimelist suu sisse ei võta, kogunesid mu pea kohale mustad murepilved. Tundsin iga keharakuga, et siit edasi on ainult allamäge vudimine. Natuke veel ning juba topingi põsed naati täis ja luristan need siis maheda peedimahla toel makku. Ja et lõpp oleks eriti dramaatiline, eelneb põhja vajumisele armutu rapsimine, mis väljendub selles, et käid mööda poode ja ostad söömiseks suvalist jama. No nagu keskmine poissmees. Ikka rosolje ja pelmeenid, pelmeenid ja rosolje.

Minuga hakkaski juba sedasi minema, aga ühel hetkel sain kõrkjatutist kinni. Nimelt meenus mulle kallis vanaema, kes üksinda elades oli omandanud tõelise vilumuse kolme kartuli ja saja grammi liha küpsetamises. Ehk siis õppisin iseendale väikses koguses süüa tegema.

Teise nõksu avastasin veel: tee toitu, millesse saab lihaselise olluse hiljem lisada. Nii toimisin ka selle pajaroaga ning kogu pere sai ilma ekstra nuputamiseta kõhu täis. Ja kui lõpuni aus olla, oleks võinud selle kala üldse kasutamata jätta. Vaadake ise, kuidas toimite.