Suu lahti, silmad kinni!

Valli Veigel Foto: Elmo Riig / Sakala

USALDA, AGA kontrolli. See on väga õige ja praktiline soovitus. Aga mida teha siis, kui inimesel puudub kontrollimiseks pisimgi võimalus?

Elada ja tarbida tuleb meil iga päev. Ja elamegi. Õndsas usus, et kõik tarbitav, olgu see siis kaup või teenus, on selline, nagu peab. Kahtluse korral olen mina püüdnud toime tulla nii, et toetun oma arunatukesele ja elukogemusele ning väldin hookuspookust. Ükskõik, mis valdkonnas. Olgu asi siis kõikvõimalikes mitteametlikke kanaleid pidi levitatavates imeravimites, värskelt tärganud toitumisgurude käskivas vormis nõuannetes, telefonikaubanduse pähemäärimises või imettegevate teenuste pakkumises.

Iseenese tarkus lõpeb aga seal, kus puutud kokku riigi tunnustatud süsteemide kaudu kõige laiemas mastaabis turustatavate toodete või teenustega. Pean siin esmajärjekorras silmas toitu, ravimeid ja keemiakaupu (sealhulgas kosmeetikat), aga need on vaid mõningad näited. Ega teenuste vallaski ole kõik nii, nagu peab, aga jätan selle teema praegu mängust välja. Suundume toidu ja ravimite juurde.

OLEME JU KÕIK juba nii targad, et loeme hoolega meile (toidu puhul) peenikeses või (ravimite puhul) paksus kirjas antavat teavet ja hoiatusi. Loeme, mitu protsenti valke, rasvu ja süsivesikuid me oma kalli raha eest saame või missugune kõrvaltoime meid üht või teist toodet suhu pistes võib varitseda. Ning loomulikult ei unusta me toidus peituvaid e-aineid, mille sissesöömine mõningate arvamuste kohaselt on vaat et pärispatt ise.

Nüüd tuleb koht, kus on saanud teatavaks, et minu mõistus on mind alt vedanud.

Olin elanud lausa pimedas usus. Kuulun nimelt nende hulka, kes suhtuvad e-ainetesse üsna leplikult, tunnistades nende praktilisust. Väikesed kõhklused olen alati summutanud teadmisega, et kõik on ju kontrolli all, sest asjaga tegelevad riiklikud kontrollorganid. Olin veendunud, et minu riik kaitseb mind – on ta ju ametisse seadnud kõrgepalgalised ametnikud, kelle töö on kaitsta müürina meie rahvast mürgitamise ja muude pahategude eest.

Aga mida me hiljuti Tuuli Jõesaare Eesti Päevalehes ilmunud artiklist teada saime? Seda, et niisugust kaitset pole olemas. Tähtis riigiorgan veterinaar- ja terviseamet (VTA) pigistab hoobilt silmad kinni seal, kus tuleks hoopis kiiruga sekkuda. Ja seda hoolimata tõsiasjast, et ebakohad näidatakse talle lausa näpuga kätte.

SELGUSE HUVIDES olgu üle korratud, mis Jõesaare loost teatavaks sai. Nimelt on Eestis ametlikult toidulisandina müügil Cellfoodi-nimeline vedelik, mis kirjade järgi tugevdab inimese immuunsust ja ravib tagatipuks peaaegu kõiki haigusi. Tegelikult on see aga vaid väävelhappe ja kraanivee segu, mille tervendav mõju on pehmelt öeldes kaheldav. Ajakirjanduse andmetel registreeritakse Eestis igal aastal kuni tuhat uut toidulisandit, mille koostist keegi ei kontrolli.

Miks asjad nii käivad? Rikutud mõtlemisega inimene võiks arvata, et äkki ametnikud ei pigistagi silmi niisama kinni, vaid lasevad need hoopis suuri numbreid kandvate paberitükkidega kinni kleepida. Mine võta kinni, kus see tõde on.

Aga mida peab sellest kõigest järeldama minusugune, riigi suhtes pimeusklik inimene? Muidugi seda, et loll saab kirikuski peksa. Sa võid meie riigis heauskselt sisse süüa väävelhapet või raudnaelu, võib-olla isegi mõlemat korraga, ning saad loota üksnes sellele, et kõht nendega toime tuleb.

MA EI TEA, kuidas kellelgi teisel, aga minul oli küll ehmatav teada saada, et meie riigis ei kontrolligi keegi seda, kas toote pakendile tootja märgitud koostis ka paika peab. Tegelikult me ei tea, kui palju on ühes või teises toiduaines rasvu, valke või süsivesikuid. Seda uuritakse hooti ehk ainult koolisööklates.

VTA näikse usaldavat sissetoojaid, sissetoojad usaldavad tootjaid, aga tootjad usaldavad teadupärast üksnes raha.

Mina usaldasin Eesti riigi kompetentseid organeid, kuid jälle leidis kinnitust väide, et usk on pime. Egas muud: pigista aga pimeduses silmad veel kõvemini kinni ja mine edasi. Pääsu pole nagunii, sest elada tahame kõik ning selleks vajame sööki-jooki ja palju muudki.

Nii et kõik julgelt tarbima! Mis ei tapa, teeb tugevaks. Või siiski ei tee?